Läbi ajaloo on sõditud ja võideldud ning rahu on peetud maailma tähtsaimaks väljakutseks. Rahu loomise ja toomise sildi all sõditakse ka täna ja sõdivad ka need arenenud riigid, kes räägivad rahust. Mul on aga üleskutse kõigile kaaskodanikele, naabritele ja kaugematele. Prooviks õige lõpetada oma isikliku võitlemise, sõja millegi vastu või millegi poolt. Võitlus rikub nii meie endi sisemist tasakaalu kui teiste inimeste rahu. Lõpetage võitlemine alkoholi, kasiinode, suhkru ja soola, rikaste ja vaeste ja mille iganes vastu. Kui alkohol või kasiinod ei meeldi, siis ärge jooge ja ärge minge kasiinosse. Ärge võidelge eesti keele säilimise eest, rääkige seda. Ärge võidelge inglise või vene keele vastu, rääkige neid ka.
Ma ei taha öelda, et hakake apaatseteks , vastupidi, avaldage julgelt oma arvamust. Rääkige teistele, mis te asjadest arvate, kuidas te suhtute alkoholi või suhkru söömisesse. Rääkige, millised on teie seisukohad ja kuidas te ise käitute. Aga ärge võidelge. Jutt ja mõtted kutsuvad kuulama, võitlus kutsub vastu hakkama. Eriti silmakirjalik on muidugi võidelda näiteks alkoholi vastu ise seda tarbides.
Olen rida aastaid osalenud alkoholipoliitikate kujundamise tegevuste juures. Ja see jaburduse tase, mida ma näinud olen, ületab nii mõndagi.
Enamus võitlejaid on silmakirjalikud ja paljud ajavad jama. Toimub suurel hulgal pikki seminare, kus kümned ametnikud oma tööpäevi raiskavad. Tutvustatakse uuringuid, millega püütakse tõestada uurijate olemasolu. Aktiivselt osalevad terviseedendajad, kes tegelikult edendavad eelkõige riigi raha kulutamist populaarse teemaga tegelemise õigustusega. Narkootikumid on keelatud, seega nendega tegelema ei pea. Alko on lubatud, seega sellega peab võitlema. Aga enamus neist võitlejatest ise joovad!
Poliitikud valetavad silmipilgutamata, et alkoholi aktsiisi tõstetakse rahvatervise huvides. Samas on teada, et see ei muuda joomisharjumusi, ainult naps läheb rahvale kallimaks. Ja ainus tegelik eesmärk on riigile raha juurde näpata.
Ka võitlus loomade õiguste eest või vegetariaanluse eest on sama vale, sest tegemist on ikka võitlusega. Ärga tapke loomi, sööge juurikaid ja rääkige oma arusaamadest. Aga ärge võidelge. Ärge võidelge linnastumise vastu või ääremaastumise vastu, kolige maale elama.
Kas teate mis hetkel tekib pea kõigis inimestes heaolu ja rahulolu? See juhtub siis, kui nad loovad midagi. Inimene võib kirjutada, joonistada, voolida, tantsida või hoopis oma äri disainida. Kui selle tulemusena sünnib midagi uut, natuke etteaimamatut ja ise tehtut, siis järgneb magus emotsioon. Mina näiteks kirjutan, see on minu looming. Ma räägin teile mida ma arvan ja tunnen, aga ma ei võitle. Elu pole sõda, elu on looming.
Kas on veel mõni rahvus, kellel on vanasõna “kes kannatab, see kaua elab”? Selline vaade elule kutsub kõiki piinlema, virisema, hädas olema ja sellega ka leppima. Niisiis polegi midagi imestada, et vingumine on meil kombeks. Kui midagi on väga hästi, siis ütleme ju ka, et on normaalne. Ja kui meie elu päev-päevalt ebamugavamaks tehakse, siis me ei püüagi midagi ette võtta … sest me tahame kaua elada. Kannatades. Kahjuks on tõde see, et keskmine eluiga pole meil mitte maailma tippude seas.
Kuulge, ärme kannata enam, hakkame elama! Hakkame oma vabaduste ja heaolu nimel sõna võtma, välja astuma, tegutsema. Ärme ütle enam, et pole hullu, kui mingit aktsiisi tõstetakse või pensioniiga kõrgemale aetakse või … Teeme lärmi, anname kasvõi sotsiaalmeedias teada, et meile ei meeldi see. Lõpetame suhtumise, et no küll me kuidagi hakkama saame, alati oleme saanud, juba 700 aastat orjapõlvegi olime ju täitsa tublid … orjad.
Aga on suur vahe kas me avaldame oma arvamust ja seisame oma huvide eest või me võitleme millegi poolt või vastu. Mina võitlejate vastu võidelda ei kavatse, aga ma ütlen selgelt välja, et võitlejad mulle ei meeldi.
