Käisin esmakordselt kaasas Eesti Vabariigi riigivisiidil. Meie delegatsiooni ametlikuks hotelliks oli 5* asutus, mille eelmiseks külaliseks oli Põhja-Korea liider, kes kohtus Donaldiga. Elu nagu multifilmis. Ma otsustasin magada lähedalasuvas ühe tärni võrra lihtsamas voodis ja maksta 70€ iga öö eest vähem. Aga need, kes vist päris omast taskust kulusid ei kandnud, elasid kõik Kim-i väärilises kohas. Meie ametnikud kohtusid Vietnami amenikega ja kas see on kasulik või mitte, pole minu pädevuses otsustada. Aga mulle tundus, et neil asjad toimisid. Kui ühised ja ametlikud õhtusöögid läbi said, siis uurisime osadega ka Vietnami pealinna elu. Hanoi rahvast täis baaride ja söögikohtade tänaval oli kõik korras. Kell 23.45 käis mundris alampolkovnik ja tuletas meelde, et kõrtsid peavad kell 24.00 uksed sulgema. Isegi minusugusel sissesõitnul läks vaid üks päev teada saada, et kõrtsude sees peod jätkuvad, ainult sisse saab nö hoovi poolt või köögi kaudu. Kord on majas☺. Sotsialistlik Vietnam on sotsialistlikult kahepalgeline.
Minu kui ettevõtja eesmärgiks oli kohtuda kohalike firmadega ja seda oli palgatud konsultant ka korraldama. Eestlase juhitud Vietnami kohalik firma suutis meie kolmele toiduekspordiga seotud ettevõttele leida kokku ühe firma, kellega me siis kõik kohtusime. Ma olen varem ka siinkandis ärimissioonidel käinud ja kohalik huvi on olnud piisavalt suur. Äkki eestlus ei ole eeliseks kui Aasias kohalikke asju on vaja korraldada… Aga mul on hea meel, et Eesti riik on näidanud huvi Kagu-Aasia poole vaadata.
Eesti missioon lendas edasi Indoneesiasse. Aga kuna mina sealt just hiljuti tulin, siis ma kaasa ei läinud. Ostsin hoopis 40€ eest lennupileti randa, võtsin pärast Hanois veedetud asjalikke päevi natukeseks aja maha ja lendasin ujuma ja suve nautima. Vietnami kõige parem rannakuurort tundub olevat Nga Trang. Korralik liivarand, puhas meri, hotellid, söögikohad ja ilus ilm. Olen käinud ka mõnedes teistes kuurortides, aga need olid üsna igavad. Siin linnas on aga ootamatu olukord, peaaegu kõik valgest rassist inimesed on venelased. See tundub üsna jabur, sest kui mõni valge sind tänaval kõnetab, siis vene keeles. Aga me pole ju Venemaal vaid Vietnamis.
Sisenesin ühel õhtul kuskil kella 10 paiku mingisse ööklubisse. Uksel teatas vene tütarlaps (vene keeles muidugi), et neil on sissepääsu pilet. Vastasin inglise keeles, et see on ok, tahan ainult enne näha kuhu ma sisenen. Selle peale palus neiu hetke oodata, naases käepaelaga ja teatas inglise keeles seda mu käe peale pannes – “free for you”. Päris cool, kui sa siin linnas oled valge ja mitte venelane, siis laseb venelane su tasuta klubisse sisse, haruldus ikkagi.
Riikide vahel on alati olnud mingi võistlus ja rivaalitsemine, kes on parem, rikkam jne. Mul on Aasias tekkinud tunne, et me oleme seda võistlust tänaseks juba kaotamas. Ja meie ei ole vaid Eesti, pigem suur osa Euroopast. Aasia areneb tohutu kiirusega, muutusi on tunda ja näha kuudega, rääkimata aastatest. Ma tõesti ei soovi selles valguses olla mingi uus põhjala, “new nordic”. Ma ei soovi olla hääbuva ühiskonnana identifitseeritav. Me võiks keerata oma näo põhjast lõunasse ja koos lätlastega olla “new east” või hoopis uus lääs. Täna loovad Kagu-Aasia riigid omavahel ka mingit Euroopa-Liidu sarnast ühendust. Aga ma millegipärast usun, et bürokraatiale keskendumise asemel teevad nad ühte võimast ja vaba turgu, majandusühendust. Ning varsti pole neil enam ”läänt” arenemiseks vaja. Varsti suudetakse siin kõikvõimalikku väärtust luua ise, oma sadade miljonite inimestega ja tarbijatega. Vanasti nimetati läänt arenenud riikideks ja muid arengumaadeks. Need muud riigid on jätkuvalt arenguteel, aga lääs tundub nüüd taandarengu riikidena.
Vietnam on ilmselt ikka mingil määral sotsialistlik riik, sirp ja vasar lehvivad punalippudel. Õpilastel on punased kaelarätid, ehk ilmselt siis pioneerid. Väidetavalt riigi asju kritiseerida ei tohi. Aga tänaval tundub olevat täielik kapitalism… Olenemata riigikorrast arenevad kõik Kagu-Aasias riigid suure kiirusega. Ma olem ka varem kirjutanud, et kui Eesti sooviks tegelikult ka mingile kiirteele jõuda, siis tuleb õppida Singapurilt, mitte Soomelt või Rootsilt.
Kuigi pealinn on Hanoi, siis ärikeskus on Ho Chi Minh (Saigon). Siin on ka päriselt troopiline kliima, 35 kraadi varjus on tavaline ja ilma meres käimise võimaluseta ka üsna kurnav. Saigon on sobiv sihtpunkt nõrganärviliste liiklejate koolitamiseks. Reegild on siin lihtsad, neid peaaegu pole, aga siiski samal ajal on. Liikudes keegi ei peatu, ei autod, motikad ega jalakäijad. Suuremal on alati õigus. Buss läheb esimesena, auto enne kui motikas ja motikas enne kui jalakäija. Aga kõik liiguvad kogu aeg, peatumatult. Teineteisega põrkumist lihtsalt välditakse. Ja väiksem ning paindlikum annab oma liikumis trajektooriga ja kiirusega suuremale teed. Ning kõik toimib. Seega kui on vaja ületada tänav, millel liigub 15-s reas katkematu vool motikaid, siis sa lihtsalt alustad rahulikult tee ületamist ja nad sõidavad sinust mööda. Lihtne. Aga nõrganärvilistele sobimatu. Eestis väidetavalt teeks politsei mulle trahvi vales kohas tee ületamise eest. Mulle meeldib vabadusega kaasnev mõningane kaos palju rohkem kui reeglitega politseiriik. Ning kuigi meie politseiriigis on liikluses kõik reguleeritud, on meie liiklejad närvilised ja Aasia kaoses sõidukijuhid rahulikud. Kas me prioriteedid on ikka paigas?
Jalutasin mingis turu-laadses kaubanduskeskuses kus sajad putkad müüsid odavaid riideid jm nänni. Teistes riikides on selliste kohtade külastamine veidi tüütu, sest igaüks proovib sind oma boksis mingit T-särki vaatama panna. Kuid mitte Vietnamis. 90% kõigist müügi inimestest olid aktiivselt pilguga oma telefonis. Pilgud ei tõusnud ka siis kui ma ise nende boksi läksin. Ülejäänutest pooled kohendasid oma tooteid ja mõned siis ka vaatasid klientide poole. Tundub, et mobiilide epideemia vastu on immuunsed umbes 10% inimestest.
Õhtul näeb parkides, et mõned hoolivad oma tervisest. Inimesed võimlevad. Teevad kätega mingeid nurgelisi ringe, puusaringe või muid imelikke liigutusi. Mõned vanemad mehed tegid trenni käies paarisaja meetrisel kõnniteel edasi-tagasi. Mina oma lõunamaale sobiva aeglase lonkiva jalutamisega möödusin trennitegijatest, liikudes nendest kiiremini. Ma arvan, et need ennastunustavad sportlased on tegelikult hiinlased. Aga võib-olla on võimlemise kultus levimas.
Loomulikult on siin odav ja soe, söök on maitsev ja tervislik. Restoranis ei ole vaja karta, et saad kaks kunstiliselt taldrikule asetatud porgandit ja muid toidule kirvehinda õigustavaid veidrusi. Siin saab restoranis süüa, hästi süüa.
Natuke ka lennundusest. Tallinna lennujaama turvavärav pidi olema väga innovatiivne ja palju aega säästev. Korduv läbimine on mind sundinud vajutama rahololu nuppu “vastuvõetamatu”. Seekord sõitsid mu kott ja arvuti otse läbi, aga süsteem arvas, et mu pintsak (kus polnud ka taskus mitte midagi) vajab lisakontrolli. Ootad siis kuni aeglaste liigutustega tädi jõuab lõpuks mu pintsakuni. Küsin selgitust, millega mu riided silma hakkasid? Tema vastu, mina olen kõigest renditööjõud, meie süsteemid ei tööta, rääkige ülemustega. Nemad ei võta vigaste turvasüsteemidega midagi ette. Wow, vigased turvasüsteemid lennujaamas ja kõigil on ükskõik. Samas reisijaid lihtsalt mõnitatakse seal. Tädi lasi mu pintsaku uuesti masinast läbi ja seekord ei leitud midagi kahtlast. Sama jabur on minu arust ka see, et igal teisel korral otsitakse mu kätelt mingeid pommi jälgi. Viimati arvas masin, et ohtlik on mu laps, ning pommi kontrolliti tema kätelt. Ma ei usu, et nad kunagi midagi leidnud on, aga kuna ilmselt hankega osteti ilgelt kallid pommituvastamise masinad, siis peab neid ju kasutama. Muidu pole hange õigustatud ja mingi ametnik võib süüdi jääda. Muus osas olen ma nõus, et Tallinnas on üks mõnusamaid lennujaamu, sõbraliku sisemusega ja linnale lähedal ka. Aga seekord polnud lihtsalt minu päev. Pärast turvasüsteemi läbimist koos pintsakuga läksin äri lounge-i. Esitasin kell 21 ajal oma Helsingi jätkulennu pardakaardi (mille alusel mul seekord oli õigus siseneda). Järjekordne tädi teatas, et siseneda saab vaid samal päeval kui lend on, aga minu lend väljub 00.40, ehk järgmisel päeval. Ja seetõttu ei saa mind sisse lasta (süsteem ütleb)! Üks soomlane mu kõrval sai jutust aru, näitas oma kuldkaarti ja ütles, et ma olen temaga koos. Tädi lasi sisse. Mulle tundub aeg-ajalt, et ma elan idiootide maal, kus arvutisüsteem otsustab ja inimene on … idioot.
Helsingis läksin ka ärisalongi, süsteem lubas ilusti sisse, sain seal plastiktopsist veini ja papptaldrikult küpsiseid tarbida. Ei meenutanud mulle see salongi, pigem kiirtoidu restorani. Aga arengusuundi näitab ka järgmine tähelepanek. Finnairi lennule registreerides esitati mulle teade, et katsetatakse uut kontseptsiooni, osadel lendudel enam tasuta alkoholi ei pakuta. Mis kuradi uus lähenemine! Lihtsalt pakutakse kulude kokkuhoiu nimel kehvemat teenust. Tavaline taandarengumaa kontseptsioon.
Kokkuvõte. Eestis on ilmselt endiselt parem elada kui näiteks Vietnamis (kui ilm kõrvale jätta). Aga oh oleks meie valitsejatel nuppu vaadata natuke kaugemale kui lähinaabrid, näha kuidas maailm tegelikult areneb, hakata ka uuesti arenguriigiks…
