Sain Finnairi uue lennukiga sõita. Reklaamiti, et salongis on vaikne ja õhk on puhas. Kuid tuleb välja, et ka vaiksel salongil on kaks poolt. Kui varem magasin ühtlases müras, siis nüüd ärkasin iga kord kui keegi tualetis vett tõmbas. Järelikult oli lennuk vaiksem küll. Ja kõik teenindajad lennukis olid asiaadid. Soome lennufirma on lõpuks suutnud vabaneda kohalikest kulukatest stjuardessi-tädidest.
Kuna lennuk lendas HongKongi, siis olid salongis olevad asiaadivälimusega reisijad ilmselt hiinlased. Vaadeldes neid tekkis paratamatult tunne, et osad on veidi imelikud. Kui eurooplased istusid saabudes oma kohale ja mõned neist pöördusid korraks oma käsipagasi poole unustatud asja võtma, siis hulk hiinlaseid võtsid oma peade kohalt kotti üles-alla korduvalt, kolm-neli korda enne õhkutõusmist. Üks tädi näiteks tuli ja istus minu tooli kõrvale maha ja hakkas vist mediteerima. Kui stuardess tal palus oma kohale minna, siis hiilis ta hoopis tualetti. Seal käis ta korda 10 lennu jooksul. Ühesõnaga nad siblisid ja sebisid kogu aeg ja istumine tundus neile valuline olema. Osad käisid vahepeal istmete vahel võimlemas ja teised tegid neile samal ajal massaazi. Aga Hiinase me jõudsime ning maale sisenemise protsess oli lihtne ja kiire.
Hiinas olen ma nüüd lõpuks käinud, aga kas ka Hiinat näinud seda ma ei tea. Minu sihtpunkt Shenzhen on HongKongi kõrval olev Hiina poolne linn, seega siin on ilmselt HongKongi mõjud ka suured. Linn näib koosnevat suuresti kõrgetest ja koledatest elumajadest, kaubandus on kas lääne brändidega kaubanduskeskustes või pisikestes urgastes, mis müüvad erinevaid asju. Mul on tunne, et siia linna vaba aega veetma pole vaja tulla.
Riiki saabudes sain taksoga kohe petta. Olen piisavalt reisinud ja tean, et saabuvat turisti tõmmatakse lennuväljal pea alati ja igas riigis. Aga ikka ei õnnestunud üle kavaldada. Nii kui välja tulin tekkis mingi vend ja ütles et viib mu taksoga hotelli 200 raha eest. Ja kui see mulle ei meeldinud, siis teatas, et teisi taksosid pole siin olemaski. Ma tunnen neid trikke juba ja leidsin teised taksod paari minutiga. Tema aga marssis mul järel ja hüüdis uusi hindasid. Kui ma jõudsin taksodeni, siis tema jõudis 80 rahani. Istusin tavalisse taksosse ja näitasin aadressi ning samal ajal mind jälitanud vennike karjus midagi hiina keeles taksojuhile. Ning viimane teatas kohmetult, et ta ei tea kus asub minu hotell. Olingi lõksus, vend keelas taksol mind sõidutada ja ma olin sunnitud leppima 80 rahaga. Ilmselt oleks tegelikult kulunud 30 raha, aga sõidu eest sain kviitungi ka. Eks tagasiteel saan teada mis õige hind oli. Ja nii see asi käib. Käib ka Tallinnas, aga korrektsemalt. Meie lennujaamas tohivad oodata vaid kalliste firmade taksod, mis viivad mind koju kaks korda kallimalt kui mõistliku hinnaga taksod. Ja mina tellin omale mõistliku takso, aga turist seda teha ei oska ja maksab topelt. Kas me oleme siin kuidagi paremad kui Hiina? Mõlemal pool tuleb külalisel topelt maksta.
Välismaalasena pole Hiinas kerge. Keegi inglise keelt ei räägi, keeleoskus piirdub hiina keelega. Seda ka hotellides ja söögikohtades. Toitu saab tellida vaid siis kui menüüs on toidu pilt. Isegi pildi järgi tellides sain kana asemel kõõluseid, tasusin arve tühja kõhuga ka läksin kõrval restorani uut söögi pilti otsima. Ainult metroo töötab väga hästi, siin on kõik selgitused inglise keeles ja läbimõeldud. Kuid üleüldiselt on tänaval puhas ja tundub turvaline, ka kitsastel ja korratutel tänavatel, kus eurooplase nägusid ei näe. Märkasin, et paljud sõidavad siin ringi jalgrataste ja rolleritega. Ainult kõigil neil aparaatidel on elektri mootorid ja need liiguvad täiesti vaikselt. Jalgrataste puhul näeb siiski ka vanamoelise väntamisega tegelevaid inimesi. Ühtegi bensiinimootoriga rollerit ma samas ei näinud.
Tunnistan, et Hiina sotsialistlik-kommunistliku riigikorraga ma siiski polnud arvestanud, NSVL on juba ununenud. Kohapeal selgus, et Hiinlastele (ja nende külalistele) on sobimatud muuhulgas kolm interneti osa: guugeldamine, Facebook ja Dropbox. Seega midagi interneti abil ma otsida ei saanud, FB-st abi ei leia ja kaasavõetud dokumendid Dropboxis osutusid kasutuks. Kohalikele pidi üldse välismaiste saitide külastamine olema ebasobiv. Niisiis ühelt poolt pakutakse justkui avatud majandust ja ärisuhteid ning teiselt poolt ahistatakse jätkuvalt oma inimesi.
Väljas on palav ja käimine tekitab janu. Õllega on aga kehvad lood. Kohalik õlu on hea ja odav, aga kõigist vähegi korralikematest kõrtsudest on see lääne tootjate poolt välja aetud/ostetud. Ja hinnavahe on kolmekordne. Mulle see ei meeldi, tahaks ikka kohalikku jooki saada, mitte mingit saksa või ameerika ligu juua kirve hinnaga. Kuigi ega meil ka keegi kohalikku tootjat ei kaitse, siin on kohalik lihtsalt ise ilmselt tugevam.
Ma pole siin Hiinas tegelikult turist vaid ametlik delegaat Hiina ja 16 Ida-Euroopa riigi konverentsil. Delegaadid paigutatakse hiinlaste kulul 5* hotelli, toitlustatakse ja sõidutatakse. Igal riigi delegatsioonil on oma abiline määratud. Eesti delegatsioon on 3-liikmeline. Hiina teab kuidas külalisi kohelda.
Eestis räägitakse, et lähinaabrite turud on kinni või madalseisus ja ettevõtetel on mõistlik vaadata kaugemale, eelkõige Aasia kiiresti arenevate turgude poole. Ja riik pidavat eksporti ka toetama. Aga siin Shenzhenis on kolm Eesti ettevõtjat, aga mitte ühtegi ametiisikut, isegi saatkonnast pole keegi pidanud vajalikuks tulla. Leedukaid on kohal kümmekond, ametiisikud ka muidugi kohal. Poolakatel on saatkond kohal, serblasi on päris palju jne. Ida-Euroopast on kolmteistkümne riigi delegatsioonid esindatud ja ainult Eestil pole ametnikku. Seetõttu jääb ainsana ära ka Eesti tutvustus konverentsi osalejatele. Aga Hiinas on äri alustamiseks vaja, et ametiisik räägiks ametiisikuga ja siis antakse tegevus äridele edasi. Eelmisel aastal käisin Lõuna-Korea messil. Jälle nägin palju tsehhe, sakslasi jt, aga meie poolt huvi puudub. Sõnadest ja hüüdlausetest kahjuks uute turgude avamiseks ei piisa, kohal tuleb viitsida käia, suhelda-suhelda-suhelda. Siin toimub praegu Shenzheni ja Ida-Euroopa ametliku ärilise koostöö alustamine ja eks mingi aja pärast ole näha, millistel riikidest siin ärisidemed tekkinud on.
Saabudes Hiinast HongKongi lennuväljale ootas mind jõuk tollitöötajaid. Nad tundsid mind nägupidi ja palusid viisakalt enda juurde. Järelikult oli keegi mingil moel mind neile tutvustanud. Hakkasid küsima igasuguseid küsimusi, mis ma kuskil tegin ja mida tegema lähen ning siis palusid tulla nendega koos tagatubadesse. Oleks see toimunud kuskil segasemas riigis, siis oleksin veidi ärevaks muutunud, aga HongKong tundus piisavalt mõistlik riik, et mitte karta. Tagatoas lammutati mu seljakott osadeks, katsuti mind läbi ja esitati imelikke küsimusi alates minu töisest tegevusest ja perekonnaseisust ning lõpetades sellega palju ma teenin. Lõpuks selgus ka tõde selle suure huvi vastu. Nimelt oli mul aasta algusest passis Colombia tempel ja sellest narko kuulsusega maal käimisest piisas, et sattuda rahvusvahelise tolli huviorbiiti.
Pakkisin oma asjad jälle kokku ja sain tagatoast minema. Selgus, et lennujaamas tunneb mind ka järgmise lennu töötaja, kes mind ise otsis ja ulatas mulle keset suurt saali juba valmis pardakaardi. Odavlennul, kus toitlustus on lisatasu eest, tuli stjuuardess kohe minu juurde küsis kas mu nimi on Peeter ja tõi mulle tasuta süüa ja juua. Maailm on imeline. Jään huviga ootama, mida järgmises sihtpunktis Filipiinidel pakkuda on.
