Kui maakera on meie kodu, siis oleks hea ära käia kõigis meie kodu tubades ja tunda ka neid teisi inimesi, kellega koos elatud saab. Kuigi nad räägivad erinevaid keeli ja harrastavad erinevaid kultuure, siis on nad ikkagi siin meiega koos ja meie oleme nendega koos. Nii ma siis olengi jälle ühes elutoas käimas, seekord siis Kesk-Ameerikas, Panamas.
Panamal on kanal, suurim ekspordiartikkel on kuld, riik pakub maksuvabasid firmasid neile, kes teevad äri mujal. Inimesed, kes suudavad näidata üle 1000$-list kuu pensioni on kutsutud Panamasse elama, neile kehtivad kõik kohalike pensionäridega võrdsed soodustused. Käibemaks on vist 7% ja rahana kehtib Ameerika dollar. Elu ei tundu siin odav, pigem isegi kallis. Hinnad söögikohtades ja mujal tunduvad samad mis Ameerikas. See aga tähendab, et ka rahvas on maksujõuline.
Väljas on kogu aeg 30 kraadi sooja ja päike paistab soojalt lagipähe. Üldiselt on ümberringi puhas. Panama Cityt läbivad mitmetasandilised teed, et ummikutest pääseda, osa teid on ehitatud ka linna ette ookeani. Ehk tasuks näiteks Tallinnalgi vesist ruumi kasutada.
Suurlinna lähedal elavad ka indiaani hõimud, kes endiselt eriti riideid ei kanna, käivad paljajalu, elavad lihtsates palmimajades. Nad söövad seda, mida ise püüavad ja metsast saavad, kuid kui midagi puudu on (näiteks sool või suhkur), siis lähevad linna supermarketisse vajaliku järele. Kõikide haiguste raviks saadakse vajalik otse dzunglist ning ilmselt pole ravimeid väga tihti vajagi. Taim on ka selleks kui keegi vihastab või ärritub. Siis segatakse kokku tee, mis rahustab ärritunu maha … kaheks nädalaks. Antidepressantide võtmine igapäevaselt tundub selles valguses jabur.
Ümbritsevat metsa tutvustas meile suguharu 74 aastane mees, kes kuidagi vanadust ei ilmutanud. Uurisime, mis on suguharu peamised surmapõhjused ja selgus, et enamus sureb vanadusse. Ning 74 ilmselgelt polnud veel vanadus. Kõikidel suguharu naistel, olenemata vanadusest olid puusadeni ulatuvad läikivad mustad juuksed, ehk nagu meie kiid arvas, tuleb see heast ja puhtast toidust.
Mitu kohalikku arvasid, et Panama on maailma parim koht kus elada ja mulle tundusid nad ausad oma jutuga. Nad tõesti arvavad nii, kuid kuidas on seda võimalik saavutada. Kui paljud ütlevad Eestis, et see on maailma parim koht? Mängin natuke subjektiivsete võrdlusmõtetega.
Panama asukoht on suht suvaline, Costa Rica ja Kolumbia vahel, kuid nad on ise teinud sellest strateegilise koha kanali kaevamise näol. Kanal osaleb rahvusvahelises äris ja toob riigile raha. Täna seda laiendatakse, ilma maksumaksja raha abita, et saaks veel rohkem ja suuremaid laevu teenindada.
Meil Eestis on strateegiline asukoht jäävaba sadamaga Venemaa ja Euroopa vahel. Meil toovad riigile raha sadam ja raudtee. Aga meie tegeleme Saaremaa praamide erastamisega, et saada mingit kokkuhoidu. Ja naabritega heade suhete asemel tuuakse võõrvägesid riiki naabrit hirmutama.
Inimesed on Panamas sõbralikud, Eestis on ka. Ilm on siin soe ja ilus, Eestis on ka soe ja ilus paar päeva suvel. Hinnatase on mõlemas riigis umbes sarnane, ehk siis kallis. Internet on igal pool mõlemas kohas.
Meie tahame sarnaneda Põhjamaadega ja kõik nende järgi teha. Panama ei taha kellegagi sarnaneda vaid ise parim olla. Mõned aastad tagasi oli siin korraga ehituses üle viiekümne korruselisi hooneid üle viiekümne. Meil pole viit ega kümmet. See ei tähenda, et pilvelõhkujad head on vaid, et Panamasse tulevad firmad ja teevad oma peakorterid ning meile ei tule. Siin on maksud sellised, et on põhjust tulla, meil on sellised, et on põhjust minna. Panamas tahetakse äri toetada ja arendada, meil kontrollida ja piirata.
Kui ilm kõrvale jätta, siis on Panama ja Eesti täitsa sarnased, väiksed, asukohta kasutavad toredate inimestega maad. Kuid arengumaa Panama areneb tohutu kiirusega ja arenenud maa Eesti seisab aktiivselt kokkuhoiu ja kontrolli teel.
Panamast lahkudes toimus midagi, mida ma varem pole kogenud. Nimelt lahkus lennuk 40 minutit enne graafikus näidatud aega. Inimesed olid kohal ja lennuk ka, miks siis mitte lennata. Väga mõnus. Loevad mitte reeglid ja graafikud, vaid sisu.
Miks ei võiks meie valitsus tahta olla uus Singapur või Panama? Aga see vist näitaks ära kui kaugel maas me tegelikult arengus oleme ja lihtsam tundub püüda tasakesi hädisemaks muutuvaid põhja riike. Ärge palun saage valesti aru, ma ei soovi kuidagi Eestit maha teha või halvustada. Ma soovin, et Eesti areneks samamoodi kui tõeliselt innovatiivsed riigid ja maailma maad. Mul on üsna kõrini sellest, et me püüame end võrrelda Rootsi ja Soomega ning teeme näo, et nemad ongi maailma tipp ja lõplik eesmärk. Lihtsalt tark oleks vaadata suuremat pilti ja eeskujuks seada kas maailma parimad või siis see, et olla ise maailma parim.
Tehke ise eelnevast mõttelennust järeldusi ja kokkuvõtteid ning avaldage oma arvamust kui aega on. Nüüd lendan varakult lahkunud lennukiga Kolumbia poole, järgmised mõtted juba sealt.
