Lahtihaakija

Alex jõi kesklinna kohvikus kohvi ja mõtiskles. Ta oli keskikka jõudnud, füüsiliselt enam-vähem vormis, hea tervisega ja tavaliselt ka heas tujus. Tööl ta ei käinud, oli iseenda peremees, otsustas ise, millal ja kus midagi teeb. Selline elukorraldus lubas soovi korral ka päeval kohvikus aega veeta. Kui midagi asjalikumat teha polnud, siis vaatles Alex hea meelega ümberringi toimuvat ja nuputas ühiskonna toimimise ja inimeste käitumise üle. Mingil moel võis isegi öelda, et maailma vaatlemine oli tema hobi. Oli ta ju kohvikutes armastanud aega veeta juba paarkümmend aastat. Maailm oli muutunud väga ruttu, elu ei olnud enam selline kui noorusajal, rääkimata lapsepõlvest. Isegi kümmekond aastat tagasi kogetud elukeskkond ja arusaamad olid üsna teistsugused. Aknast välja vaadates polnud pilt vist palju erinev kui dekaad varem. Majad olid samasugused kivimürakad, tänaval oli must asfalt või imeliku kujuga kivid, valgusfoorituled olid sama värvi ja samas järjekorras. Inimesed liikusid endiselt kiire tempoga, sõitsid närviliselt autoga või konutasid tülpinult ühistranspordis. Inimesed ise olid vist ka samasugused, vaevalt et nende näod ja kehad aastakümnega palju areneksid või taandareneksid. Mõttemaailma muutmine võib aga käia üllatavalt kiiresti. Nii nagu enamik tänaval liikujaidki oli ka Alex Euroopa kodanik, ühe väiksema riigi päritolu. Kunagi oli ta sünnimaa vabariigi nimega, aga nüüd, kus igale kohalikule valitsusele oli määratud Brüsselist järelevalvevolinik, polnud enam mõtet rääkida ei vabast ega riigist. Tegelikult oli see paljudele juba ammu arusaadav, et rumalate ja valelike poliitikute ning vaikselt sissetoodud võõrvägede koostöös saab varem või hiljem vabariigist osariik. Alexil polnudki sellise arengu vastu midagi, aga et muutused nii ruttu käisid, oli talle üllatus.

Enamikke vahepealseid kiireid riiklikke arenguid põhjendati sellega, et suur Venemaa ja rahvarohke Hiina olid kurjad agressorid ning terroristid lõunamaalt nõudsid totaalset järelvalvet, jälgimist ja püsside kohalolekut. Püsse ja tanke toodi meie kõiki vaenlasi heidutama ja lõpuks oli neid palju ja igal pool, heidutamas nii omasid kui ka võõraid. Kohalike riigivalitsejate võim kadus nende käest täitsa märkamatult, mingit revolutsiooni ja vastuhakku ei toimunud. Ühel päeval tuli lihtsalt korraldus, et edaspidi käivad kõik olulised otsused läbi Euroopa ühisvalitsuse ning neile alluvad ka kohalikud jõustruktuurid. Kuna kõigis Euroopa riikides olid juba mõnda aega kasarmuid täitnud „liitlased” teistest riikidest, siis muutus hetkega alluvusvahekord ning küsimuste esitamiseks ei antud kohalikele võimalust. Kui aga sõdurid ja politseinikud ei allu enam põliselanikele, siis ei saa nad teha ka paljusid muid olulisi otsuseid.

Muutunud olid kogu maailma jõujooned. Ameerika ei olnud enam maailmavalitsev superpower. Kuigi seal läks vahepeal võim libedatelt poliitikutelt ekstravagantsete ärimeeste kätte, ei suudetud suure maa kiirenevat allakäiguspiraali pidurdada. Ameerika ei olnud enam see, kelle käest küsiti luba või otsiti toetust. Põhja-Ameerika tegeles siseste rahvus- ja rassiküsimustega, põdes suurvõimu kadumise pohmelli ning aeg-ajalt püüdis teha nägu, et nad otsustavad endiselt mingeid olulisi maailmaasju. Nüüd käis kogu suur areng hoopis teisel pool maakera. Enamik suurekaalulisi otsuseid tehti Hiina ja Austraalia osalusel ning Singapuri, Vietnami, Indoneesia ja teiste rahvarohkete Aasia maade nõusolekul. Niisiis elas Alex tegelikult maailma tagahoovis, kus kõik oli suhteliselt rahulik, aga tihti ka väga igav.

Kohv oli otsas, aga Alex ei viitsinud minna juurde tooma. Kohvikuaknast möödusid rutakad inimesed, ilm oli sompus ja mingit tungi tänavale minna ei tekkinud. Alex ei tahtnud enam globaalset poliitikat analüüsida ning mõtles hoopis töiste tegemiste peale. Ta oli alles mõned aastad tegutsenud niinimetatud lahtihaakijana, täiesti uuel alal, mille järgi oli tungiv vajadus kümme aastat tagasi olematu. Ta tegevusel polnud head nimegi. Ingliskeelne nimetus unhooker tundus talle lihtsam ja selgem, kuigi see oli siivutu alatooniga. Alexi tööks oli tavaliste kodanike päästmine riigi ja ametnike omavoli ning ahistamise eest.

Infotehnoloogia areng oli võimaldanud luua inimeste kohta registrid, kust iga nende samm ja tegevus välja paistis. Sündides anti isikukood ja nüüd said teatud ametkonnad peaaegu reaalajas näha igat rahalist makset, füüsilist käiku, sotsiaalmeedia kirjutist või kommentaari. Kõik, millest elektrooniline jälg jäi, jooksis kokku inimese isikukoodi juurde. Lisaks salvestasid kaamerad kõikjal nii autonumbreid kui ka inimeste nägusid, seega pea võimatu oli teha midagi, millele ametnikud jälile ei saaks. Ilmselgelt osadele see olukord ei sobinud. Ka Alexile, kes hindas vabamõtlemist ja ausat väljendusõigust, ei meeldinud pidev jälgimine.

Alexi äriidee seisnes selles, et õnneks polnud mitte kõik maailma riigid ja piirkonnad valmis kodanike kontrollimise registreid ühendama ning üle osade riigipiiride andmed ei liikunud. Nii mõnedki valitsused polnud valmis kaasa minema totaalse kontrolli ja ahistamisega, mida algatas alguses Hiina ning juurutasid kümmekond aastat tagasi Euroopa ja Põhja-Ameerika. Nutika lähenemisega sai inimeste kohta tekkivat infot peita, jälgimissüsteeme segadusse ajada või ise genereerida ametnikele „sobivat” sisendit.

Alex Globin ei olnud tegelikult Alexi sünnijärgne nimi. Ta mäletas hästi seda hetke, kui otsustas oma identiteediga peitu minna. Mingi uudistekanal edastas lugu, kuidas mitmed suurte riikide kõrged poliitametnikud külastasid Hiinat ning tutvusid sealsete ühiskonna turvalisust tagavate lahendustega. Tutvumisfakt iseenesest ei olnud midagi alarmeerivat, aga Alex märkas, et enam ei kaasnenud sõnumit inimõiguste riivest, Hiina süsteemide ohtlikkusest inimvabadustele ja puudusid muud seisukohad, mis varem alati olid päevakorras. Alex mõistis sel hetkel, milliseid arenguid võib hakata ootama Euroopa inimvabadustele tulevikus. Veel oli võimalik midagi ette võtta, et ennetada süsteemi lõksu langemist, ning Alex tegutses. Tal õnnestus hankida mõnede häkkerite abiga endale uus nimi ja identiteet. Kui kõigis olulistes andmebaasides täita vajalikud väljad, siis ei osanud tavakasutaja enam aru saada, et mõni inimene oli tekkinud programmeerimise, mitte sündimise teel. Alex Globin sündis süsteemisiseselt, tema endise nimega isiku kohta ei tekkinud rohkem andmeid, täiskasvanud mees lakkas süsteemi jaoks eksisteerimast. Tänu sellele suutis Alex enam-vähem kontrollida, mida algoritmid tema kohta avastasid. Lahtihaakija tööks oli see vajalik.