Lõpuks on hakanud ka mõned arvamusliidrid märkama, et meie majanduselus on miskit lahti. Ja märkamise tulemusena on tekkinud teemaks riigi kaotatud kümnend. Nüüd jääb oodata, et arvamusliidrite mõjul tekivad ka teadmiste ja oskuste liidrid ning arvamise asemel hakatakse midagi ette võtma. Aga kuhu see kümnend siis kaotati ja kes midagi kaotas? Ja kas keegi seda kümnendit ka taga otsib?
Kui ma võrdlen sissetulekuid ja meie vabadust 1996-l ja 2016 aastal, siis pean tõdema, et tänase sissetulekuga saab kiiremini ja kaugemale minna kui 20 aastat tagasi ja ilmselt ka kaugemale kui 10 aastat tagasi. Paljusid asju on meil täna rohkem, paremaid, kiiremaid ja ägedamaid ehk ka. Autod saavad juba ise liiklusmärkidest aru ja taksojuhid teavad kus mu kodu on ilma, et ma midagi ütleks. Aga ma tunnen puudust mõnusatest kohvikutest … näiteks Mustamäel. Kunagi ammu-ammu olid Mustamäel Kännu Kukk, Szolnok ja Shverin, kunagi oli suures elamurajoonis söögi- ja pidukohti mitu. Ma ei usu, et ma neid vanu kõrtse taga igatsen, aga täna pole suures linnaosas üldse mõnusaid kohvikuid, mis jääks kaubanduskeskusest väljapoole (ok, mõni putka siiski on). Ja see pani mind mõtlema miks ometi selline teenuse-tühjus on tekkinud. Inimestele ju meeldib õhtuti kohvikus istuda ja osadele inimestele meeldib ka kohvikut pidada. Miks keegi neist aktiivsetest kodanikest, kes palgatööd ei viitsi enam teha, pole kohvikuid avanud? Ja siis järsku turgatas mulle pähe, et viimasel kümnendil on kaotatud võimalus äri teha ja äriga raha teenida. Lihtsalt enamus ei jaksa äritegevusega kaasnevate kõrvaliste (loe seaduslike) lollustega ja liigkõrgete maksudega tegeleda. Ja need kes viitsivad peavad kohvi hinna nii kõrgeks ajama, et ülejäänud ei viitsi jälle sellise hinnaga kohvi juua.
Aga tegelikult ei ole see kümnend vist siiski kaotatud vaid täiesti juhuslikult ja vaiksel välisel sunnil on toimunud ümberõpe. Kuna vanas mõttes korralikku äri pole mõtet enam teha, siis on õppinud inimesed jagamisäri alustama. Kodukohvikud, kodumajautus, koduauto jagamine ja ilmselt palju muud sarnast asendab maksudega maksustatud ja seadustega seadustatud mõttetu äripunnimise. Mitte ühelgi muul moel ei oleks vist saanud inimesi niimoodi sõbralikut koostööd tegema, asju jagama, teineteist aitama. Tänu alkoholiaktsiisi järsule tõusule on tekkimas ka napsujagamismajandus, eriti Läti piiri juures. Ja usutavasti juuakse osa napsu ka jagajate vahel üheskoos ära. Nii leitakse uusi sõpru ja uusi jagajaid, tekib toostiütlejate jagamine. Ehk jõutakse varsti ka maksujagamise juurde, kus firmad klapitavad oma miinuseid ja plusse, et kokkuõttes vähem maksuametile ülekandeid teha. Jagada võib pea kõike, lastejagamine kaotab lasteaia kohtade puuduse, söögijagamine vähendab raiskuläinud ülejääkide hulka. Lisaks saab sotsiaalmeedias juba ammu jagada emotsioone ja mõtteid (ka mõttetusi, kassi ja söögi pilte). Maksude ja bürokraatia vohamine aitab kaotatud kümnendil needsamad vohajad kaotada ning tekitada võidetud kümnendi, mis toob sõbraliku jagamise ja koostegemise.
Evolutsioonile on kasulik kui riiki valitsevad ministrid kes asjadest aru ei saa ja arvavad, et kõik on hästi. Kümne aasta pärast saavad nad rinnale taguda ja öelda, et näete, meie panima aluse sellele uuele majandusele. Irw:). Ja arvamusliidrid saava kindlasti midagi arvata ka. Kaotatud kümnend on hoopis neil riikidel kus valitsused saavad toimuvast aru ja teevad kõik, et uue majanduse tulekut takistada, näiteks need kes keelavad ära sõidujagamisteenuse ja üritavad toredaid autojagajaid karmilt karistada. Ja nii jääb seal evolutsioon ära ning tekivad mammutid. Mis nendega juhtus, seda me oleme kuulnud (ma ei mõtle Jääaja filmi).
