Jamaikal ja Kuubal on ühised tähed, on ühised sinavad veed… nii laulis keegi. Jamaikal ma pole käinud, aga Kuuba jäi nüüd tee peale. Lendasin Havanasse Dominikaanist, kohaliku lennufirmaga. Esimest korda kogesin, et lennuki teadaanded olid vaid hispaania keeles, inglise keelset infot ei antud. Lennuk oli korralik, rahvast oli vähe, tasuta serveeriti karastusjooke, rummi, òlut, kohvi. Küpsist sai ka. Imeline, rüüpad head rummi ja lend läheb ruttu.
Ma olen küll palju seigelnud, aga Havanna-sugust kohta pole ma varem näinud. Mu kesklinnas asuva hotelli kõrval olid tohutud prügihunnikud (ja kärbsed ja hais…), prügi on üldse igal pool ja keegi ei tundu seda koristavat. Kunagi ilusad olnud majad on nii lagunenud, et kokkukukkumine pole välistatud. Keegi ei tundu neid remontivat ega päästvat. Aga vaadates vanu uhkeid hooneid võis Havanna olla kunagi üks maailma ägedamaid linnu.
Pikk jalgsirännak, nii umbes 20 km, läbi Havanna erinevate linnaosade näitas ka siin suuri erinevusi. Oli rajoonike, kus majad olid üsna korras, oli selliseid kus pilt oli kohutav, oli uhkeid sambaid ja prügiga kaetud muidu ilusaid parke. Väga kaunist ei näinud ma siin midagi. Huvitav on emotsioon nähes hulgaliselt Ladasid, Moskvitse ja teisi vanu tuttavaid autosid. Havanna teed on laiad … ja tühjad. Ummikuid pole, sest autosid pole palju. Vist pole eriti ka bensiini pakkuda.
Rahal on ametlik väärtus ja mõned korrad madalam tegelik väärtus. Tänaval raha vahetada ei tohi, aga õnneks pole see elus esimene kord sellises maailmas olla. Tänavanurgal olnud mehike kutsub oma kõrval olevasse koju, pakub diivanil istet. Mõne minuti pärast tuleb naine teisest toast rahapakiga ja vahetus saabki tehtud.
Ühe õhtu veetsime keskusest veidi eemal Art Factory de Cuba-s. Suur hoone, milles palju nišše ja mitmed saalid, seinad täis kunsti, lavadel esinevad bändid, iga nurga peal on baar. Sisenedes maksad 1000 raha (ehk 3€) ja saad papist kaardi. Baarist jooke küsides märgitakse kaardile ostu summa, tasuma ei pea. Väljudes annad kaardi ära ja tasud ostude eest. Sissepääsu raha on ettemaks, mitte pilet. Super äge koht, kunst ja pidustused koos. Ja kunsti näeb üsna igalpool linnas.
Havanna rannas käisime ka, kesklinnast viis suur buss iga tunni tagant 10€ eest inimesed randa (sõit u 30 min) ja sama piletiga sai pärast linna tagasi ka. Rannas kohalikke ei näinud, kuigi oli laupäev.
Tänavad on õhtul pimedad, lagunenud majade vahel, lagunenud teedel kõndides võib nõrgema närviga inimene end üsna ebamugavalt tunda.
Menüüd on pea kõikides söögikohtades sarnased. Teenindus on hea. Pakkuda on kas kana, kala või liha. Tavaliselt ühte või kahte neist pole. Aga midagi on. Liha kõrvale on riisi ja salatit, normaalset sellist. Kurki, tomatit ja kapsast, mitte nagu meil, kus tänapäeval pakutakse puulehti või rohukõrsi salati nime all. Gurmaanidel pole mõtet Kuubale tulla, aga lihtne inimene nälga ei jää.
Kuuba Libret ma olen nüüd joonud Kuubal. Ei mingit topsikesega mõõtmist, et ega klient ometi piiska rohkem ei saa. Pudelist voolab klaasi rummi just nii palju kui õige tundub. Aga proovisin ka 18 aastast eksklusiivsemat märjukest, seda siiski mõõdeti täpselt.
Aastavahetuse Havannas veetmine tundus huvitav, eeldasin et kuubakad oskavad ja tahavad hästi pidutseda. Eeldus oli jälle fakapi ema. Tegelikult oli vaikne, inimesed kogunevad kodudes, tänaval tulevärki pole. Kell pool üks ööse oli peamine jalutustänav tühi.
Positiivne areng on, et e-sim töötab telefonis hästi ja enamasti on sellega ühendus internetti, ka hotellidesse on internet tekkinud ning inimestele nutitelefonid.
Havannast edasi sõitsime Trinidadi, linnade vahel kulgeb kuuerealine maantee. Autosid on vähe ja sõit läheb kiiresti. Kuuba võiks meie saamatutele valitsustele ühe maantee rea maha müüa, et saaks Tallinnast Tartusse ka ükskord ilusti sõita, neil seda kolmandat rada pole täna vaja. Esimene peatus oli siiski Cienfuegos. Ja üllatus, linn on täiesti puhas, prügikastid on olemas, majad on ilusad ja terved. Turistegi tuuakse siis ilusat kesklinna imetlema, samas kella kuuest õhtul on peatänavad tühjad, kauplused ja kohvikud suletud. Vanast hiilgusest on alles jäänud vaesus ja pimedus. Elekter kaob ka vahepeal, aga tuleb siis jälle tagasi. 10€ eest sõitsime taksoga 20km eemale randa, käisime ujumas ja tagasi hääletasime. Tasusime jälle 10€.
Linnadevaheliseks sõitmiseks kasutasime collectivo-t ehk jagatud autot. Masin korjab autotäie inimesi nende asukohtadest üles ja viib teises linnas igaühe soovitud aadressile. Hind tuleb mõistlik.
Kuuba lõpetuseks sõitsime Varaderosse randa, kus vesi on väga sinine … nüüd on puhkamisest puhkus.
Kas ma tuleks siia tagasi? Ei, vähemalt mitte niipea. Võimalusi tundub kaks, kas varsti toimub mingi põmakas ja seejärel tulevad ameeriklased Kuubat kokku ostma ja siia uut kallist ja mõtetut kuurorti tegema. Või siis läheb elu kiirelt allamäge edasi, kõik lagunebki ära ja lõpuks ei julge turistid enam külla tulla. Aga loodetavasti on ka mingi kolmas variant.
