Mõtlesin täna, et tahaks ühe tuttavaga juttu rääkida ning seejärel tabasin end mõttelt, et vestlema peaks silmast-silma, mitte telefoni ega meili teel. Korraga tundsin kehas mingit väga vana ja tuttavat emotsiooni, midagi ebamugavat ja kauget. Hakkasin otsima selle tunde juuri ja avastasin need sügavalt nõukogude ajast. Mäletan, et aeg-ajalt ütles mu isa, et “see ei ole telefoni jutt”. Selle ütlusega kaasnes mõningane hirm ja just sedasama hirmu ma tajusin täna. Ma olen taas harjunud mõttega, et meid kuulatakse pealt, luuratakse ja uuritakse. Ma ei arva, et mind personaalselt keegi jälitab aga kuna mu tuttav on kõrge ametnik, siis tema jälgimist ma pidasin võimalikuks. Ma ei tea kas see on kapo, mupo, kripo või ameeriklased, aga mulle see seisund ja tunne ei meeldinud. Ma ka ei arva, et täna uuritakse meie poliitilist meelsust (nagu nõuka ajal), samas ametnikuga telefoniga suheldes võin ma sattuda mingite sündmuste keerisesse, mida mul pole vaja. Sellise emotsiooni pealt hakkasin otsima, kas ma leian veel de-za-vuusid. Ja mõned tulid üsna ruttu.
Kas sa usud, mida ajalehed kirjutavad ja uudised räägivad? Enam-vähem? Sõltub kes räägib? Mina ei usu. Sellepärast ei usu, et olen näinud kuidas uudis sünnib. Võtame mingi absurdse näite kus toimub sündmus. Ütleme, et lätlane paneb riigipiirilt pännu eesti karu. Kogunevad asjapulgad koos pressiesindajaga ja lepivad kokku, mida rahvale öeldakse, kuidas öeldakse ja mis mulje soovitakse jätta. Eestlased lepivad kokku, et karu on kindlalt Eestist pärit ja lätlased on pahad ning tegutsesid rahvusvahelist seadust eirates. Lätlased lepivad kokku, et karu oli vabatahtlikult juba Lätis, karul on lätlasest ema ning eestlased on pahad, kuna valetavad karu kohta. Pressiesindajad koostavad pressiteated ja edastavad need lehtedele ja uudistele. Viimased trükivad ja loevad maha ja rahvas ongi informeeritud. Ilmselt ei ilmu seejärel Eestis ühtegi lugu arvamusega, et äkki on lätlaste uudistel õigus. Ning Lätis ei ilmu ühtki eestlasi õigustavat lugu. Ja ükski Läti ega Eesti lugeja ei saa teada tõde, sest kedagi ei huvita tõe kajastamine.
Igasuguseid näiteid võime tuua lõputult. Kui riiki pagulasi oodatakse, siis saavad kõik avalikkuselt tappa kes avalikult arvavad, et pagulased on paha mõte. Kui kaks riiki kuskil sõdivad, siis on meie avalikkusel ainult üks õige vastus … sellel riigil on õigus, kelle poolt näiteks ameeriklased on. Ja kui ma peaksin arvama teistmoodi, siis olen ma reetur, äraostetud, sobimatu ja ilmselt ka pressis avaldamatu.
Niisiis meenutab see mulle vägagi nõukaaegset ajakirjandust, kus olid ainult “õiged” vastused ja uudised. Meile edastatud uudised ei kajasta tõde vaid on suures osas propaganda. Täpselt samasugune mida Ameerika teeb ameeriklastele ja Venemaa venelastele. Loomulikult on mugav pooli valida, aga tegelikult võiks mõelda oma peaga ja püüda mõista miks midagi meile püütakse rääkida. Vanasti andis õigemaid vastuseid Soome TV, mida aga nüüd vaatama peaks?
Näiteks Eesti-Läti karusõjas oleks minu otsus, et sellel sündmusel puudub minu jaoks uudisväärtus ning ma ei jälgi seda teemat ega raiska oma aega-aju-silmi-kõrvu karu-uudistele. Mul täitsa ükskõik kust karu tuli, mis ta rahvus ja ajend oli ning kas ta üldse karu oli. Selle tulemusena ma ei loe enam lehti (mida mulle varem väga teha meeldis) ega pööra suurt tähelepanu uudiste sisule. De-za-vuuu.
Kolmas emotsioon lipsas pähe vene sõjaväe päevilt, kui oli valimiste päev. Sõdurid suunati organiseeritult punanurka, kus mängis innustav muusika ja oli vaja teha otsus valimiskasti juures. Ma ei mäleta täpselt mida pidi valima, aga vist oli valikus poolt ja vastu võimalus. Otseselt keegi ei vaadanud ka, kuidas sa valisid, aga turvaline tundus teha ikka “poolt” otsus. Sest tegelikult polnud mingit vahet mis otsuse sa tegid. Ja isegi sealt jooksis mulle emotsiooni seos tänase päevaga. Ma valisin kunagi Reformierakonda kuna nende ettevõtlust ja vabadust soosiv maailmavaade ühtis minu omaga. Juba mõnda aega ei näe ma mingit vahet, keda meie parteidest valida. Kõik on kõigiga koos ja keegi peale võimuiha muud maailmavaadet ei oma. Hämmastavalt palju sarnasusi totalitaarse riigikorraga … aga õnneks saame vabalt reisida ja kasutada kõva valuutat 8-).
Mulle kolmest ebamugavast tundest tänaseks piisas ja lülitusin ümber positiivsete tunnete otsingule. Aga teema jätkuks otsisin neid ajaloost. Ilmselgelt elu imelisemaid, ägedamaid ja positiivsemaid tundeid elasin läbi laulva revolutsiooni ajal, näiteks lauluväljakul öölaulupidudel. Ja selle laulmise tulemusena hävitati mõneks ajaks kõik need vanad ebamugavad tunded, mis täna mind korraks uuesti tabasid. Äkki peaks jälle laulma hakkama?! Muidugi teeb ka kevad ja päike rõõmsaks…
