Ühes varasemas loos lubasin Kolumbia rõõmude juurde tagasi tulla Barranquilla karnevalile minnes. Vahepealses loos lõbustasin end poliitikute tögamisega, kuid loomulikult on korralik karneval tähtsam kui poliitikute eneseupitamine. Niisiis, karneval on ainus aeg kui Barranquillasse turistid tulevad. Muul ajal on see lihtsalt suur ja kuum linn, kus tehakse igapävast tööd ja elatakse elu. Kuigi linn on Kariibi mere rannikul, pole siin mingit randa ega rannapromenaadi. Ühesõnaga pole kellelgi siia tavaliselt asja.
Aga neli päeva aastas, just nüüd, on siin suuruselt teine karneval pärast Riot. Ja see tähendab pidustusi, turiste, tantsu, joomist ja muidugi paraadi. Enamus inimesi on eredavärvilistes karnevaliriietes ning veedavad aega tänavatel. Kõik on väga tšill ja tundub ka täiesti turvaline. Politsei on kõikjal vaatlemas. Jalutasin päeval kesklinnas ja pildistasin ühte ilusat kirikut, kui minu poole suundus kolm politseinikku. Olin väljakul üksi ja see tundus tähendavat kõike muud kui head. Üks politsei pöördus minu poole hispaania keeles ja andis terekätt. Mõistes, et ma keelt ei mõista, proovis ta meenutada mõnda inglise keelset sõna. Väikse pingutuse peale see tuligi – karneval. Ning rõõmsalt naeratades ulatas ta mulle karnevali pidustuste kava. Ma olen naeratavaid ja sõbralikke politseinikke kohanud kõikjal. Lisaks näeb ka sõjaväelasi, automaatidega relvastatult. Ka looduspargis ilmus aeg-ajalt selliseid meie teele ja pea alati tervitasid nad rõõmsalt kõiki turiste. Paljudel pankade turvameestel ripub kaelas lausa pumppüss. Algul kummastav, ehk veidi hirmuäratav, aga hiljem sisendab turvatunnet, et pättidel siia ligidusse asja pole.
Kui vormikandjad kõrvale jätta, siis on Kolumbias kõik hästi värviline, riided on kirevad, majad on rõõmsad ja mitmevärvilised ja muidugi lipp koosneb ka kollasest, sinisest ja punasest. Karnevali ajal rõhutavad inimesed veel eriti värvidega oma rõõmu. Kaubandus käib samuti kõikjal, see hoiab hinnad all ja inimesed tegevuses. Keegi ei keela tänaval õlut juua ja seda jooki igal pool ja odavalt müüa. Samas pole keegi purjus ega agressiivne. Rahvas lihtsalt pidutseb … ja pidutseb … ja ikka pidutseb. Head pidutsemise kohad on alkoholi poodide eest. Muusika mängib, lauad-toolid on ümber poe ja kunagi ei pea ette mõtlema ega kartma et jook, muusika või tants otsa saab. Mõne kohvikute-ala ümber on tänavatel tuhandeid pidutsevaid inimesi, hispaania keelne muusika mängib kõikjal, söögi ja joogi saamiseks ei pea kuhugi sisenema (ja vist ei mahukski), kõike pakutakse sealsamas tänaval. See kõik oli väga tore ja nauditav, kuid ma ei jäänud kohale kauemaks. Nimelt pidi järgmistel päevadel kogu rahval pohmell olema…
Üks meie kiid väitis, et kolumbialased ise ei taha enam looduses ja metsas ekskurseerimas käia, sest see on nende ajalooline elukoht. Nüüd on nad saanud jõukamaks, tekkinud on keskklass ning paremal elujärjel inimesed eelistavad rannapuhkust, kohvikuid ja restorane ning muid “tsiviliseeritumaid” aja veetmise vorme. Aga metsas elab veel ka inimesi. Vanad ajaloolised hõimud ei ole sajandite jooksul oma eluviisi muutnud ning magavad oma onnides metsades ja mägedes, teevad lõkkel süüa ja tegutsevad oma vana kultuuri järgi. Neile põlishõimudele ei kehti ükski riigi seadus, nad võivad metsas teha mis tahavad. Seega Kolumbias on valdav arenenud linnaline eluviis, puhas ja korras. Kuid selle kõrval on ka üsna vaesed asulad, kus on endiselt räpane ja mugavusteta elu ning metsas elavad pärismaalased.
Liiklus on arvatavasti üsna hea kultuuri iseloomustaja. Siin Kolumbias valitseb esmapilgul lõunamaiselt tavapärane kaos. Reguleerimata ristmikel (mida on enamus) liiguvad kõik sinna kuhu soovivad ilma oluliselt peatumata, lihtsalt sujuvalt sõidetakse liiklusvoogu sisse ja keeratakse kuhu vaja. Aga kõik teavad seda ja üksteist lastakse ilusti vahele. Ei mingit õiendamist ja nägude tegemist. Tundub, et praktiliselt mingeid reegleid pole tarvis ja liiklusmärke samuti. Mu takso üritas kord pressida end kahe auto vahelt läbi, ridade vahelt. Selgus aga, et ei mahu. Sellises olukorras oleks stressis eurooplane keeranud akna alla ja röökinud, et kuhu sa idioot lähed. Kolumbialane keeras ka akna alla ja pööras oma küljepeegli sisse, et me läbi mahuks. Kurat küll, öelge ausalt kus on normaalsem kultuur… Reeglite ja karistustega ei tehta kultuuri vaid hirmu ja stressi.
Kui karneval läbi sai, siis oli lõpuks vaja leida tagasitee Euroopasse ja selleks suundusin pealinna. Bogotasse ma väga tulla ei tahnud, suur linn ja väidetavalt ei midagi erilist. Ja siis ma jõudsin siia ja kohkusin … ma oleks peaaegu tulemata jätnud, milline viga. Ilus ja korras linn, täis poode, söögikohti ja täiesti ilusaid kortermaju. Lisaks taas väga äge pidutsemise ja õhtusöömise regioon. Jalutasin umbes 8 km lõigu linnas läbi ja igal pool oli endiselt korras ja ilus. Kuna Bogota asub 2600m üle merepinna mägedes, siis on siinne kliima nagu meie suvi. Päeval on 20 kraadi ringis ja öösel langeb ehk alla 10-gi. Tundub, et nad ei vaja siin eriti ei kütet ega jahutust. Kuna selline kliima on aastaringi, siis tundub see suisa ideaalne elamiseks ja tööl käimiseks. Ja Kariibi meri on kõigest tunnise lennu kaugusel.
Täna, minu viimasel hommikul Kolumbias, juhtus imelik lugu. Hispaania keelt ma ei räägi, aga kuna siin muid keeli ei osata, siis tuleb hakkama saada. Tellisin hotelli teenindajalt hommikusööki ja kõrval lauda tuli teine minusugune, inglise keelne mees. Kui teenindajal ja sel mehel oli tõsine keelebarjäär, siis pöördus teenindaja minu poole ja palus mehele tõlkida. Mees oli üllatunud kui ütlesin, et ma ei räägi ka hispaania keelt, sest ta ju kuulis kuidas ma teenindajalt hispaania keeles tellimust esitasin. No ja ma tõlkisingi veidi… Seega kolme nädalaga on keele arendamises toimunud ilmne areng.
Nüüd istun lennujaamas ja ootan Pariisi lennukit. Rahvusvahelisi lende tundub siit 10-miljoni inimese pealinnast minevat vähe. Lähevad lennud naaberriikidesse ja üksikud lennud Euroopasse. Seega turist ei ole veel Kolumbiat leidnud ja ehk just tänu sellele on maa püsinud ehe. Ja Euroopa firma lend on kogu reisi vältel esimene, mis hilineb … miks ma ei imesta. Aga Air France on minu viimaste aastate ajaloos ainuke, kes turistiklassis veel šampust pakub – meenuvad ilusad vanad ajad.
Aga selle reisi viimase reisikirja lõpetan ma üleskutsega. Kõik armasad kaasmaalased, kes te vähegi suudate, reisige ilmas ringi! Võtke end töölt vabaks, pange säästud reisimisse, mitte asjadesse ja te kogete kui ilus ja suur on maailma. Te kogete ka seda, et Eesti ei ole ainus paik maailmas ja palgatöö pole ka ainus viis ellu jääda.
