Olen üle kümne aasta veetnud osa talve soojas ja päiksega. Mulle meeldib soe. Uue põhjamaa ja varsti viie rikkama juurest eemal olemine muudkui pikeneb. Seekord olen kaks kuud järjest lihtne kliima-, maksu- ja sumbunud elu põgenik. Nüüd siis korra reisi jooksul ka väike reisikiri.
Jagasin olemise kolme riigi vahel, Filipiinid, Vietnam ja Tai. Igas kolm nädalat, rahulikult ilma liigselt rabelemata. Olen kõigis neis korduvalt käinud, seega esmaseid üllatusi siinkohal ei tule. Saan võrrelda viimase aja arenguid ja emotsioone.
Vaid loetud aastatega on igal pool läinud elu ja ümbrus korrastatumaks (peamiselt seal kus minusugune valgenahk satub). Korralik internet on tavaline, transport liigub juba graafikus, prügikastid on saanud tavaliseks ka tänaval, palju on ilusaid värskeid kohvikuid, kaupluseid, ehitatakse laiu teid maa ja taeva vahele. Mõned asjad samas ei muutu üldse. Turismipaketid vaatamisväärsuste juurde on täpselt samad juba kümneid aastaid, midagi uut välja ei viitsita mõelda. Kõnniteid kasutatakse jatkuvalt autode ja motikate parkimiseks, äritegevuseks, magamiseks. Jalutamiseks on seega sõidutee. Linnas tead, et alati on mõne minuti kaugusel 7/11 või CircleK kauplus, mis 24h lahti. Tahad juua, ostad kohe, ei pea nuputama ega kaubakeskusesse sõitma.
Filipiinidel on liikumised vastandlikud. Mõni varasemalt lõbus pealinna baar, mis oli õhtuti rahvast täis on asendunud kalli restoraniga, mis on tühi. Piiratud on tegevusi nn tüdrukute baarides, narkovahendajaid kõrvaldatud ning tänavakaubandust mõnes kohas ohjatud. Vaesus elab endiselt rikkusega kõrvuti, inimene magab kõnniteel asfaldil turistide vahel, kerjus kerjab ja naine, kes enne oli mees püüab tänaval meestele massaazi pakkuda. Järjepanu ehitatakse uusi maju ja ägedaid uusrajoone, samal ajal vanu asju ei parandata. Filipiinid on kristlik ja kapitalistlik riik, mida juhitakse veidi autokraatlikult, inglise keel on reegikeel ning ummikud on pealinna tutvustus. Enamus inimesi pole kunagi riigist lahkunud, paljud oma linnastki. Kohe kui lahkud peatänavalt kohalike juurde kaob ka tänapäev. Esimest korda ajaloos sündis Filipiinidel vähem kui 2 last ema kohta, seda peetakse suureks saavutuseks.
Vietnam on endiselt sotsialistlik riik, mis lõuna pool ja rannarajoonides toimib nagu kapitalism. Teiste riikidega võrreldes on siin palju odavam, õlu restoranis 40 senti kuni 1 euro, hea hotelli heas kohas sain isegi 11€ ööpäev, hommikusöök maksis lisaks 2€. Pikki maid sõidavad ülimugavad bussid (selliseid Euroopas ei näe), suuremate linnade vahel on mitmerealised teed välja ehitatud (ei tea kuidas nad seda teevad, eurorahasid ju pole). Suures linnas saab miljonite mootorrataste vahelt üle tee ainult närvidevaba inimene. Aga kuna autode asemel on motikad, siis pole ummikud liiga suur teema. Siiski jääb ringi liikudes mõningase piiratuse tunne, HoChiMinhi keskusest väljaspool on õhtuti vaikus, randades suuri pidustusi ei toimu. Hilisel tunnil sõidab mõni vanamees mootorrattal ligi ja pakub noort tüdrukut. Mis on keelatud, on salajane. Koolist tulevad pioneerid sellest vist ei tea.
Tais on elu selgelt vabam kui mujal. Mul tekib tunne, et kui me räägime täna inimvabadusest (vähemalt riigi külalise jaoks), siis on see just Tais. Kindlasti kuskil maailmas veel. Säilinud on müüt, et nn läänemaailm on vaba maailm. Ei ole enam ammu, just meie elame kontrolli, keelu ja piirangute ühiskonnas. Selleks et olla tõeliselt vaba peab aktsepteerima ka seda millega meie (osad inimesed) enam või veel hakkama ei saa.
Prostitutsioon on ok, peaaegu alasti tüdrukud tantsivad tänava ääres letil, mööda jalutavad lastega pered, rätikusse mähitud muslimid, hindud, kõik teised ka. Lahja narkootikum on poes saadaval. Igaüks joob alkoholi kui tahab, käib tänaval pudel käes kui tahab, käib palja ülakehaga kui tahab. Aeroflot lendab edasi-tagasi, venelased tulevad kui tahavad, nagu ka hiinlased ja hindud. Kui teile midagi siinkohal ei meeldi, siis pole te ilmselt valmis vaba olema ja Tai pole selles hädas süüdi … Tais ollakse vabad. Kõik rahvad on siia teretulnud ning tulijad nõustuvad siinse vabadusega (vähemalt ajutiselt). Kui vabadused ei meeldi, ei pea tulema.
Meil võideldakse prostitutsiooni, alkoholi, narkootikumide, prügi, ”vihakõne” ja mille iganes vastu. Milleks? Et ametnikul oleks töö ja missioon. Kui ei võitleks ja oleksime vabad ise otsustama mida joome ja kus litutame, siis jääks ametnik tööta ja võib hakata prostituudiks või jooma. Ja-jaa, tean, mu jutt ei ole sotsiaalselt sobiv. Aga ma olen Tais…
Niisiis kolm olemuslikult erinevat riiki (autokraatlik kapitalism, sotsialism ja kuningriik), üksteise lähedal, kõik kiirelt arenevad. Kõigis elab 100 miljonit inimest, sotsiaalseid probleeme jagub, aga tagasi need riigid praegu ei vaata. Ärge arvake, et siin mingeid hädasid pole … on palju, alates hullust bürokraatiast ja lõpetades korruptsiooniga. Aga ma näen väärtusi, mis meil kaduma hakkavad.
Mu kohe ilmuv romaan räägib ka vabaduse teemadel, see siin väike sissejuhatus teemasse. Lähinädalatel postitan FB-sse veel mõned soendusküsimused, mille üle võite mõelda või arvata. Seejärel on ehk huvitav seiklusjuttu lugema hakata.
