Seekord kirjutan ainult imelikest tähelepanekutest viimasel reisil. Alustan imelikest särgilugudest.
Lugu 1. Oma reiside jahedamas osas kannan ma T-särgi peal tavaliselt pikkade käistega eest nööpidega särki. Ma olen oma riietuse ära optimeerinud vastavalt lennuvälja turvakontrolli nõuetele. Ma pean turvakontrolli igati vajalikuks, aga seda võiks ilma bullshitita teha. Ma ei kanna ammu enam püksirihmaga pükse, sest mingil hetkel hakati nõudma rihmade äravõtmist. Mul on kerged kingad, mida kunagi ei kästa masinast läbi lasta. Aga selle särgiga on lõbus – kui ma lähen hõlmad lahti, siis kästakse särk seljast võtta. Kui panen nööbid kinni, siis võib särk selga jääda. Lahtiste hõlmadega särk on kahtlasem? Tavaliselt üksi masin minu läbiminekul ei piiksu. Ja siis mõnikord kargab turvamees oma käsi-piiksujaga mind skännima. Skänner piiksub, aga mul pole ju midagi, mis piiksuda saaks. Nööbid äkki…
Lugu 2. Sõitsin katamaraaniga Taimaa saarelt mandrile, laev oli paksult rahvast täis, kõik ainult turistid. Mu kõrval istus üks noorte paar, arvan et Euroopast. Vahepeatuse ajal läksin korraks oma seljakoti juurde laeva esiosas ja jätsin särgi oma istme peale (et keegi mu kohale ei istuks). Tagasi tulles oli särk varastatud ja naabrid maha läinud. Uskumatu, keegi pidas vajalikuks ja kasulikuks varastada ära teise inimese (mitte just uus) särk. Ja tegu ei olnud kindlasti kohalikega vaid arenenud maailma ränduritega. Ju siis oli hea särk.
Lugu 3. Viibisin paar päeva ühes väikses Tai linnas, kus turiste oli vähe. Sattusin nägema ööklubi ja kuna oli reede, siis otsustasin vaatama minna, kuidas päris tailased pidutsevad. Klubi oli avatut kella 21st 2-ni, sissepääs oli loomulikult! tasuta. Joogid olid kallimad kui mujal ja teenindus toimus saalis, mitte letist. Kogu õhtu mängis laval bänd, kes laulis eranditult kohalikus keeles. Hea bänd oli, puhkepauside ajal lasi DJ vastukaaluks kohutavad muusikat. Tantsupõrandat nagu meil, ei olnud. Põrand oli kaetud kõrgete ümmarguste laudadega, mille ümber baaripukid. Seltskonnad kogunesid nende laudade ümber ja tantsisid samuti oma laua ümber. Aga mis oli imelik – klubis oli kaks suurt ekraani, kust näidati pidevalt ilmselt mingit Inglise liiga jalgpalliülekannet. WTF? Keegi seda ei vaadanud siiski.
Lugu 4. Keegi eestlastest ütles, et Tai inimesed on ühemõõtmelised. Mh, imelik, mõtlesin selle kommentaari peale. Ja siis mõistsin, et vähemalt turismi- ja teenindussektoris tõesti tundub nii olevat. Sa tohid öelda ainult ühe lause korraga, lihtlause soovitavalt. Siis saadakse aru, mida sa tahad. Kui ütled mitu asja järjest, siis algab kas kaos või ei alga midagi.
Lõbustasin end massaazi salongide ees küsimuste esitamisega. Pöördusin kõigi poole, kes massazi pakkusid küsimusega, miks on üks massaaz mulle parem kui teine. Mitte keegi! ei suutnud mu küsimusele arusaadavalt vastata. Õli massaaz erineb teistest selle poolest, et seal on õli. Aga kui küsin kas mul soovitatakse võtta Tai massaaz või õli massaaz, siis saan vastuseks, et … õlimasaazis on õli. Pole vahet kus midagi küsida, õeldakse teenuse nimi ja hind, aga mis on teenuse sisu, seda saad teada ainult proovides. Imelik, aga pean tõdema, et nad tõesti tunduvad ühemõõtmelised.
Lõpulugu. AbuDhabi (Araabia ÜE) on imelik paik. Lennujaamast toob viierealine palmidega ääristatud tee linna, ummikuid kuskil pole. Õhtupoole küll on linnas veidi rohkem liiklust, aga ühe fooritulega saavad alati kõik autod läbi. Tänavad on ehitatud korralikult teineteise suhtes täisnurga all, eksida on raske. Lennujaamast lahkudes saab kasutada vaid kindlaid taksosid, mille sisseistumistasu on 7€, tagasi saab normaalse taksoga, kus alustustasu 1€. Kõik on korralikud taksod, aga lennujaama röövimisest jääb kohe ebameeldiv tunne sisse. Röövimine jatkub hotellis. Kui tavaliselt saab Booking.com kaudu teada hotellitoa lõpliku hinna, siis Abu Dhabis keevitatakse sellele otsa 20% maksu + umbes 4€ iga ööbitud päeva eest lisamaksu. Tunnen, et turist olla on rumal. Hotell ise ja teenindus on õnneks hea, elan ka täiesti kesklinnas.
Võtan pärastlõunal sammud ranna poole. Esimene emotsioon linnas liikudes on, et inimesi on tänaval väga vähe ja autosid on ka vähe. Linnas on vaikne, kuigi on tööpäev. Rannapromenaadilgi on vaid mõni üksik inimene (jooksja või kalamees) ning peagi jõuan linna avalikule blääzile. Kuna siin riigis tuleb enda keha riietega katta ja pikad püksid on üldiselt vajalikud, siis mõtlesin kuidas nad seovad oma kultuuri rannaga, kus läänlased paljalt peesitada tahavad. Astudes liivale kostab vile ja minu poole liigub turvamees. Ta teatab väga viisakalt, et rannas on pikad püksid keelatud! Vahetan koheselt püksid kaasas olnud lühikeste vastu ja liigun vee poole. Niisiis kultuuri kriis lahendatakse lihtsalt, kuna randa pikkade pükstega ei tohi tulla, siis kohalikud siia ei saagi. Rand ise on kilomeeter pikk ja viiskümmend meetrit lai liivariba. Kogu riba on igaks hommikuks mingi masinaga täiesti siledaks aetud, iga jalajälg on näha. Rannas on mõned vetelpäästjad, turvamehed ja umbes kümmekond peesitajat. Aga mitte ühtegi teenust seal ei pakuta, isegi vett ei saa osta. Kui tahad juua, siis paned jälle pikad püksid jalga ja astud linna poolele. Tajun endiselt, et kõrgetest majadest koosnev linn on täiesti vaikne.
Päike paistab ja sooja on mingi 25 kraadi. Aga see pole soe troopikapäike vaid läbi mingi imeliku vine paistev soojendaja. Meenutab natuke seda kui meil septembri lõpus tuleb mõni soe ja ilus ilm, aga päike tundub olevat kuskil kaugel. Juba mõne kilomeetri kaugusel olevaid pilvelõhkujaid pole näha, needki on mingis tihedas vines. Ilmselt on see kõrbeliiva tolm. Ma ei tuleks siia talvituma.
Olen juba korduvalt kuulnud, et shopping pidi AbuDhabis teema olema. Õhtul külastan shopping malli, avar ja ruumikas kaubanduskeskus on inimtühi. Üksikud jalutajad, üksikud turistid. Asi saab selgeks ruttu, siin pole midagi osta. Mõned brändid mis meil on sellised keskmise taseme ja hinnaklassiga on siin järsku eksklusiivsed ja kallid. Sama bränd, tundub lollitamine. Siis on hulk väga kalleid brände ja mõned tavalised tooted, mis 50% allahinnatuna on umbes meie tavahinnaga. See ei ole ostuparadiis.
Alkoholi siin tarvitada ei saa (meie kodu-korbatsov võiks siin elada mõnda aega ja mõelda, mida ta alkoholi vastu võitlemisega saavutab), lõbutsemist linna peal ei kuule ega märka. Kallistada vist ka vastassooga ei tohi. Tea kas meie valitsus hakkab ka seda keelama ja maksustama varsti?
Ma ootasin, et siin on suur ja pulbitsev linn, aga näib hoopis, et keset kõrbe on ehitatud rida kõrgeid maju, linn on pigem väike ja igav. Kokkuvõttes tundub mulle Abu Dhabi imelik koht, poolteist päeva siin viibida on piisav, rohkemaga ei oska ma midagi peale hakata. Ja ilmselt ma kõrval-linna Dubaisse niipea ka sattuda ei plaani.
