Järjest rohkem räägitakse ja kirjutatakse, et elama peab hetkes, kogu aeg peab olema kohal. Paljud meist juba usuvad seda, püüavad aga-ajalt hetkes olla, harjutavad kohalolekut. Mulle ei meenu kes ütles, et “kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta”. Selgeks hakkab aga saama, et “kes elab mineviku ja tulevikuga, elab olevikuta”. Olen juba üsna kaua praktiseerinud hetkes elamist ja see tuleb harjutamise tulemusena ka järjest paremini välja. Siiski avastan, et aeg-ajalt ununeb kohalolemine ära. Hetke märkamise tapab rutiin, aga ka kõikvõimalik propaganda, selline kus rahvast hirmutatakse koleda naabri või heaolu vähenemisega. Hetke nautimist segab ka näiteks erimeelsus mõne kaasinimesega ja muud ebameeldivused. Viimaseid olukordi saame tegelikult ise mõjutada – ehk olles ise kohal ja hetkes ei tekigi enam tülisid.
Loogika on üsna lihtne – õnnelikuna tajume end kui elame hetkes. Selleks, et suuta hetkes elada tuleb eemaldada elust elemendid, mis meie kohalolekut kahjustavad. Ehk siis püsivast rutiinist tuleb vabaneda, ehitades oma elu ümber, tihti kaotades näiteks rahas ja võites vabaduses. Ametlikke uudiseid on mõistlik jälgida meelelahutuslikel eesmärkidel, mitte tõsiteaduslikult. Ning kui selle protsessi tulemusena hakkame märkama enda ümber igal hetkel toimuvat päris elu, siis kaovad ka tülid ja probleemid. Õnnelik eestlane seisab muidugi suure kultuurilise šoki ees, ta ei leia enam võimalust kasutada kahte lemmiksõna – probleem ja normaalne. Kui siis ainult versioonina, et probleemi puudumine on normaalne.
Inimene kipub siiski jätkuvalt olema rahulolematu, aga ma tahaks aru saada, mida on vaja meile rahuloluks. Ma proovin endale silme ette manada milline oleks nö ideaalolek. Istun palmi all varjus, paljad jalad on liival ja vaatan loksuvale sinisele merele. Soe on ja puhub kerge tuuleke, päike paistab muidugi ka. Nii võiks kirjeldada vist minu ideaalset kohta. Rannas levib korralik internet ja mul on kaasas väike arvuti. Teen siinsamas tööd, olen ettevõtja ja enamus oma ettevõtmistest saan korraldada arvuti ja telefoni abil. Minu poolt pakutavad tooted ja teenused on klientidele huvipakkuvad, klientideks on lõpptarbijad või erafirmad, avaliku sektoriga mul seosed puuduvad. Seega on minu äri ja suhtluse alused tänapäeva oludes õiged ja ausad. Mul on oma äris partnerid, kes osalevad rahateenimises ja kellega ma tulu jagan. Töölepinguga ja kontoritooli nühkivaid inimesi meie kambas pole.
Rannaga piirneval tänaval on hulk joogi ja söögipakkujaid, võin süüa-juua siinsamas palmi all või minna tänava äärde kohvikusse. Kui töö on tehtud, siis saan kokku sõpradega, kellel samuti tööd on tehtud ning me arutame maailma asju ja viskame nalja või siis kohtun tüdruksõbraga. Õhtupoole teen kas ise natuke sporti või mängime sõpradega rannavõrkpalli. Päris õhtul vaatan mõnda filmi, teen veel tööd, veedan aega tüdruksõbra/elukaaslasega või puhkan lihtsalt üksi.
Eelnevat iseloomustab meelepärane keskkond, vabadus reageerida hetkedele ja emotsioonidele ning tegevuse ja olemise õiged alused. Keegi teine võib oma ideaalseisundina kirjeldada palkmaja metsas, suurlinna melu või mägede vaikust; tegevuseks soovida koolilaste kantseldamist, autojuhtimist või maalimist… Kõik on sobiv kui see aitab kohal olla ja teeb õnnelikuks. Tervikliku ja vaba eraelu tekke eelduseks on ilmselt meie suhtlusstiili muutus. Tuleb jõuda selleni, et võimalikult palju suhtlust toimuks reaalsete inimeste vahel, isik isikuga, jättes kõrvale ametid, institutsioonid, organisatsioonid.
Kui press kirjutab, et mingi asi tuleb ära keelata või reguleerida, siis on mõtet neile tähelepanu pöörata. Ilmselt on tegu heade asjadega. Mulle meeldib sõita Uberiga, sest see on vahetu inimestevaheline teenus kus mõlemat poolt huvitab, et teine pool rahul oleks. Mulle meeldiks maksta Bitcoinides, sellega vabaneme jaburatest pankadest, mitmetest kuludest ja järelvalvest. Me saame pakkuda teineteisele oma teenuseid ja kaupu, tegutseda oma kodudes ja kohvikutes. OÜ-tada võiks nii, et kõik teised ka OÜ-taksid. Kuna maksuamet tahab sellele ausale ja legaalsele tegevusele piirid panna, siis ilmselt on tegu hea asjaga. Ma tahan siinkohal öelda, et täna on juba päriselt võimalik oma elu korraldust muuta selliseks, et elu oleks nauditav pea igal ajal.
Aga alles mõned nädalad tagasi juhtus minuga imelik lugu. Läksin nõelravi proovima, et parandada ära väike spordivigastus. Doktor uuris mind ja palus keelt näidata. Vaatas keelt ja teatas, et mul on stress! Kuhu sa kihutad, küsis naeratades. Mis mõttes, mul on stress? Olen oma arust ammu stressoritest vabanenud ja hakanud hetki nautima. Paar päeva hiljem läksin hambaarsti juurde ja kurtsin, et mul hambad “sügelevad”. Sul on stress, ütles doktor! Kurat, ma olen ikka üsna juhm, sain kahe doktori sõnumeid liites aru. Mul oli tekkinud stress, mida tingis stressi puudumine. Hetkedel (ja neid on palju), kus ma ei pea midagi lahendama või korraldama, tundus mu alateadvusele, et mul on midagi tegemata, ma ei kihuta kogu aeg ja seega olen laisk ja looder. Ja alateadvus taastas “normaalse” oleku, milleks on probleemid ja stress. Aitäh doktorid, selleks ajaks kui hambaarst oli minuga lõpetanud, oli lahkunud ka stress. Aga siit uus tähelepanek, olemas on ka liba-stress ja see on sama nõme kui päris stress.
Kes mineviku stressi ei mäleta, see elab tulevikus stressita:)!
