Lendan esimest korda Araabia lennufrmaga, olen kuulnud et need on head, aga kogemus siiani puudub. Täna teen kaks lendu, Istanbulist Abu Dhabisse ja sealt edasi Bangkoki. Üleüldiselt on lennuk nagu lennuk ikka, aga tihti määravad pisiasjad. Mõned tähelepanekud ma tegin, esiteks ei ole lennukites enam “suitsetamine keelatud” tablood, sest niikuinii on lennukites suitsetamine keelatud. Selle asemel on aga ilmunud “mobiilid välja” tabloo. See ei tähenda sugugi seda, et on uus mõttetu tabloo, sest mobiile niikuinii ei tohi kasutada. Otse vastupidi, kui lennuk on õhku tõusnud ja tabloo välja lülitatud, siis võib vabalt telefoni kasutada. Lisaks on lennukis ka wifi, mis küll tasuline. Teine huvitav tähelepanek oli Abu Dhabi lennujaamas. Lennukist viidi inimesi terminali bussidega nagu ikka aeg-ajalt juhtub. Aga igasse bussi pandi ainult niipalju inimesi kui istekohti oli. Pisiasi, aga tähelepanuväärne. Miks peavad lennureisijad bussis trügima ja ootama kuni kõik maha saavad? Ka teenindus lennukis oli selline nagu ma mäletan vanadest aegadest. Ehk inimesi teenindati, mitte ei antud süüja ja juua. Jooke sai juurde nii palju kui soovisid, stjuuardessid tõesti teenindasid reisijaid. Ma olin sotsialistlikus Euroopas eurooplasena selle juba unustanud. Veel pisiasju, istmete ees olevad ekraanid töötasid ja näitasid head pilti. Kes Euroopas ringi reisib teab, mida ma mõtlen, vähemalt need kellel ekraanid üldse olemas on olnud. Kokkuvõttes võin öelda, et väga olulist vahet ei ole mis lennufirmaga reisida, aga pisiasjades on erinevus oluline ja taaskord pean tunnistama, et “arenenud” Euroopa kahjuks.
Lennates juba korduvalt aastavahetuse ajal Eestist minema kaugele maale, mõtisklesin taas oma elu üle. Lugesin kümmekond aastat tagasi Osho suurepärast raamatut “Armastus, vabadus, üksindus” ning see andis mulle olulise tõuke oma elu edasi ja ümber ehitama hakata. Raamatus oli üheks sõnumiks tõdemus, et kui sa suudad saavutada tõelise vabaduse ja tunda tõelist tingimusteta armastust, siis saad ja ka pead paratamatult olema päris palju üksi koos iseendaga. Siin tundub olevat meie ajastu inimese paradoks, sest me pole harjunud üksi olema, aga nii see tegelikult ongi läinud. Kuna ma olen vaba ja paljud mu sõbrad näiteks käivad palgatööl, siis ei saa nad minuga kaasa tulla pikematele rännakutele, nii rändan tihti üksi. Samas näen, et sarnaseid seiklejaid on kogu maailm täis.
Ma vaatan kaugele tagasi oma unistuste peale, mitte nende soovide peale mis olid kolm aastat tagasi. Ja kui ma meenutan oma lootusetuna näivaid soove kolmkümmend aastat tagasi, siis tõusevad sealt pähe sellised unelmad nagu seiklused näiteks Java ja Sumatra saarel, Bangkok, Manila ja paradiisiga võrdustatud palmisaared. Neid kohti nägin Bondi filmides või lugesin neist seiklusjuttude raamatutes. Ma teadsin siis, et minu jaoks on sinna pääs ja sellised seiklusjutud võimatud. Aga miski pole osutunud võimatuks, olen viimastel aegadel käinud paljud neist unelmakohtadest läbi, ainuüks eelmise aasta jooksul viibisin Manilas, Seoulis, Bangkokis, Panamas, Colombias ja mujalgi. Olen seigelnud Javal ja Sumatral, Kariibidel ja Venezuela tsunglis. Osadel nendel reisidel olen ma üksi, sõbrad ei saa kaasa tulla, töö, kohustused … samas võib vist retooriliselt küsida, kelle elu on unelmale lähemal, kas kõrgepalgalise töötaja oma või vaba maailma ränduri oma. Ma ei vaja vastust, sest mina olen oma tee vist valinud…
… Jõudsin sihtpunkti, ajavahe on suur aga reisiväsimus on välja puhatud. Käisin linnakeses ringi ja otsisin uut kontoripinda. Vist leidsin (pildil). Rent on ostetud jookide hind, jäätee 1€, õlu 2€. Rendi hinnas sisaldub kontoritool, laud ja päiksevari, merevaade, ujumisvõimalus, päike, õigus olla tööl palja ülakehaga. Tegemist on avatud kontoriga, igaüks võib sisse astuda ja näiteks massaazi teenust pakkuda (viimane ei sisaldu kahjuks rendi hinnas).
Eelmine kord käisin ma Phuketis kolm aastat tagasi ja mulle ei meeldinud siis siin. Liiga palju oli pealetükkivad seksitööstust. Nüüd tulin teistsuguse suhtumisega, vaadates kõike ümbritsevat kui loomulikku elu ja selle mitmekesisust. Iseenda suhtumine muudab kõik ja nüüd naudin pulbitsevat kuurordi elu, head toitu ja teenindust ning võimalust parimas kontoris raamatut kirjutada ja vajadusel tööd teha. Ma näen nüüd hoopis seda, et siin on väga palju suurepärase söögiga toitlustusasutusi, siin on palju kõikvõimalikku teenidust, kui tahaksin pidutseda, siis ei pea ootama reedet. Tänavad on rahvast täis ja pidutsejaid leidub igal õhtul. Loomulikult saab ujuda ja päiksega enda energiavarusid laadida. Kuna kuurort on täis eurooplasi, venelasi ja austraallasi, siis ei teki ka tunnet nagu oleks liiga võõras kultuuris. Ja jõulusurvet siin pole, usupüha meenutavad vaid mõned päkapikud… häid pühi ja aitäh kõigile kes viitsisid mu lugu lugeda!
