Lend Kolumbiasse (Costa Ricast) oli trikiga, pilet maksis 100$, hiljem selgus et käsipagasi eest tuleb tasuda ka 100$. Ostsin veel 35$ eest omale koha esimesse ritta ja selgus, et olin nagu vaese mehe äriklassis. Ühtki teist inimest esimeses kolmes reas ja laiade pinkide peal polnud aga süüa ja juua pidi ise ostma.
Enne värskeid emotsioone natuke ajalugu. Kaheksa aastat tagasi pidime koos sõbraga reisima Kolumbiasse, viimasel hetkel sain teada, et sõbral pole võimalik tulla. Tundus turvalisem liikuda siin kahekesi, vajadusel saab seljad kokku panna kui mingi jama tekib. Otsustasin siis olude sunnil minna üksi, hispaania keelest aru saamata kolmeks nädalaks Kolumbiat avastama. Käisin läbi viis linna, nägin üht maailma suuremat karnevali, eksisin korra üksi dzunglis ära ja lahkudes tunnistasin, et see on seninähtud riikide seas mu lemmik.
Nüüd tulin tagasi Cartagenasse (mis eelmine kord meeldis mulle linnadest kõige vähem), mõtlesin püsida kohapeal kolm nädalat. Hispaania keelest saan juba rohkem aru ka. Cartagena vanalinn on kompaktne, puhas ja korras, ägeda arhitektuuriga kahekordsed majad, linnamüür ja tohutult turiste. Kus on turiste, seal on ka teenusepakkujaid, kes arvavad, et ma vajan sombreerot, sigareid või särki. Iga päev tundub nagu laupäev, linnapildis erinevust ei ole. Imelikul kombel turismiteenust müüvad inimesed ei saa aru inglise keelest, kuigi linn on pidevalt täis ameeriklasi. Toimib aktiivne müük, aga müügi tulemusest tundub enamusel savi olevat. Kui minna vanalinnast üle silla välja tekib kohe kõikjale prügi. Siin on ikkagi tavaline lõunamaa. Ilmselt enamus turiste sildasid ei ületa ja elamus jääb puhas. Tänaval saab igal pool osta banaani, valmis lõigatud mangot, õlut ning juua ja nautida sobib samuti tänaval. Pidu käib igal õhtul, aga see on suuresti turistide lõbu.
Minu jaoks on üks nõmedamaid reisitegevusi giidiga linnaekskursioon. Näen ka siin entusiastlikult mingit lugu jutustavat giidi ja igavlevalt haigutavaid turiste ootamas, et saaks edasi liikuda. Kuid eelmisel korral läksin just Cartagenas vabatahtlikult linna bussieksursioonile. Lõbustus nimega Rumba Bus sõidab õhtul kolm tundi linnas ringi, tantsumuusika pannakse mängima, giid tõmbab jutustamise asemel pidu käima ja igale pingireale anti pudel rummi, cocat ja ämber jääga. Oli lõbus, inimesed said omavahel tuttavaks ja bussireis lõpetati ööklubis. Plaanisin Rumba Busi reisi korrata, ikkagi kaheksa aastat möödas. Ja selgus, et nüüd käib eksursioon ilma rummita. Olla ära keelatud. Tundub, et ametnikud on sama lollakad nii siin kui sealpool kera. Loobusin bussisõidust.
Cartagena kesklinnas head tunnetust kolumbialaste elust muidugi ei saa. Siin on turistid ja turistide raha, kesklinnast väljas pole jällegi midagi teha. Aga mõnus rahumeelne sooja ilma vaib on igati olemas. Kui tundub, et liiga palavaks läheb, siis saab kiirelt lennata Medellini (kus on hea Eesti suvi) või Bogotasse (kus on veel veits jahedam).
Cartagena mererand pole just maailma ilusaim, aga randa on pikalt, vesi on soe, päiksevarje sadu või isegi tuhandeid. See on rannaga suurlinn. Lugesin, et kindlasti peaks külastama lähikonna Rosario saari, kus vesi sinine ja elu nagu paradiisis. 45 min kiirpaadi sõitu üle lainete ja kohal. Pakuti erinevaid päevapakette alates 5 saare külastusest kuni ühe kuurorti päevapiletini. Lõpuks otsustasin minna päevaks kõige lõbusamasse kohta ehk Bora Bora nimelisse asustusse. 25-ne seltskond paadis jõudis muretult kohale, BoraBora-l anti tervitusjook ning rannavoodi. Järgmised viis tundi olid vabad. Kuskil ringi käia saarel ei ole võimalik ja minu ettekujutus rannast oli ka selgelt erinev. Kujutasin ette palmide all asuvat liivariba ja kalakestest kubisevat korallimerd. Tegelikult oli batoonsein ja kitsas trepp, mida mööda vette sai. Laine oli ka üsna tugev, seega ei olnud palme, liivariba ega kalu näha. Bora Bora erines teistest kohtadest selle poolest, et sealsamas mängis terve päev DJ, tantsuplats isegi oli olemas. Ainult kohalik muusikavalik ei pannud külalistel jalga tatsuma. No ja päris palav oli ka. Söök oli samas maitsev, juua sai hästi, teenindus suurepärane aga muud oodatud elamust ei tulnud. Siiski turismo mitte paradiis.
Ühel hetkel otsustasin siiski lahkuda turismilinnast ja olla kohaliku elu keskel, sõitsin kaks tundi bussiga riigi suuruselt neljandasse linna Barranquillasse. Olin ka siin varem käinud. Linn on küll suurem aga hinnad kohe poole väiksemad. Ja terve linn tundub üsna puhas olevat. Miljonilinna häda on selles, et vanalinn on kohalike tänavakauplejate ja igasuguse imeliku kohaliku kontingendi asukoht. Kui Uber mind päeval vanalinna viis, siis lõi uberijuht kaks korda risti ette ja ütles mulle väljudes, et ”veri deinzderos”. Ilusamad ja rikkamad linnaosad on aga killustunud ja pole sellist selget peatänavat või kohvikute regiooni (nagu on nii Medellinis kui Bogotas näiteks).
Kaheksa asta eest ei pääsenud linna läbiva jõe äärde jalutama, aga aasta pärast mu külastust oli hakatud promenaadi ehitama ning nüüd oli kogu laia jõe äär nelja kilomeetri pikkuselt ilus jalutustee, kohvikute, spordi- ja mänguväljakute ning kontserdipaikadega valmis. Kuna aga puudevarju promenaad ei paku, siis päeval seal rahvas ei käi. Aga õhtul ilmselt on lugu teine.
Barranquillas sattusin reede õhtul suurde kohalike kõrtsi, olin seal ilmselt ainus välismaalane. Lauad olid kõik bronnitud, paigutati mind baarileti äärde. Alguses oli suurel ekraanil muusikavideo, hiljem esines laval bänd. Inimesed tantsisid oma lõuna-ameerika tantse laudade vahel, eraldi tantsupõrandat ei kasutatud. Kella 11 paiku tundus, et rahvast hakkas hõredamaks jääma. Nii et tuldi sõpradega välja, söödi ja joodi, tehti mõni tants ja õhtu oli korras.
Enna Barranquillasse tulekut vaatsin millal siin suur karneval toimub (mida eelmine kord nägin), selgus et märtsi algul ehk pole karta et linn liiga umbes oleks. Aga laupäeva õhtul kuulsin hotelli akna all kõva muusikat ja selgus, et on hakanud karnevalirongkäik. Pühapäeva päeval sattusin veel palju suuremale karnevalile. Teed on suletud, rahvamassid tee ääres ja kirevates riietes osalejad tantisvad ja mängivad pilli vaatajate vahelt läbi liikudes. Tulieb välja, et karnevalitada ja tänavatel tantsida võib vist igal nädalavahetusel. Mulle need inimesed meeldivad.
Kas teate, et apteekides on siin ka müügil õlu. Loogiline tegelikult ju. Ilmselt pole võitlejad-ametnikud Kolumbias kõike ära keelanud või siis hoiab karnevalikultuur ka nemad normaalsemad.
Töö efektiivsusest samuti tähelepanek. Vaatasin ühel hommikul hotellist mere poole ja märkasin rannas tõsist rahmeldamist. Hulk mehi tiris mingit nööri veest välja. Täpsem vaatlus pakkus, et merre, nii mõnisada meetrit kaldast, on pandud suur kalavõrk. Võrgu (mitte segi ajada loo kirjutajaga) otstes on köied ja nende abil tiritakse võrku kaldale. Mõlema köie otsas oli viis meest, kuues aitas veel rinnuni vees olles kaugemal asjale kaasa. Lisaks mõned tegelased juhendasid. See oli päris tõsine töö, 15 meest tirisid nii tunnikese oma saaki ligemale. Läksin ka randa huviga vaatama mis elukaid sealt merest välja ka tuleb. Ja tulemus … on alloleval fotol. Tundub, et iga mees sai keskmiselt ühe väikse kala.
Colombia-Kolumbia on endiselt mu lemmik maa. Proovisin seda kuidagi Eestiga võrrelda, kas naljaga või kriitiliselt. Ei leidnud midagi sarnast… :). Las nii jääb.
Käisin sel talvel Dominikaanis, Kuubal, Trinidadis, Costa Rical ja Kolumbias ning Kariibimere ”õppereisi” kokkuvõte on selline. Ilm on kariibidel hea ja loodus ilus, samas seiklemine siin on hulga kulukam kui Kagu-Aasias. Eriti hullu hinnaga on lennupiletid. Toit on ka Aasias mõnevõrra parem ja tervislikum, kuigi ma maitsete üle kurta ei saa. Inimesed on super sõbralikud ja mõnusas tantsivas meeleolus. Ma arvan, et siin ei ole olemas vanasõna ”kes kannatab see kaua elab”. Minu arust kannatab … siia tagasi tulla. Aga nüüd, veebruari lõpus algab mul ka korraks talv, I will be back!
