Ühes varasemas loos lubasin Kolumbia rõõmude juurde tagasi tulla Barranquilla karnevalile minnes. Vahepealses loos lõbustasin end poliitikute tögamisega, kuid loomulikult on korralik karneval tähtsam kui poliitikute eneseupitamine. Niisiis, karneval on ainus aeg kui Barranquillasse turistid tulevad. Muul ajal on see lihtsalt suur ja kuum linn, kus tehakse igapävast tööd ja elatakse elu. Kuigi linn on
Kolm nädalat Kolumbias tuuritades tekib kahtlus, et kõik ei saa ju nii ilus olla kui paistab. Ning terane eurooplase silm hakkab leidma märke, mis näitavad, et siin on asjad tegelikult halvasti. Näiteks inimesed jalutavad tänaval ja joovad õlut. See on kohutav, sest nii ei ole ju korda. Lisaks saavad nad napsu osta igalt poolt, igal
Oo Kolumbia, kui vähe me sust teame. Oleme filmidest näinud, et siin valitseb narkoäri ja vinged ameeriklased käivad salaja narkomehi tulistamas. Ilmselt on siin elada raske, tavalised inimesed vaesed ja parim elatis on kuritegevus. Tulin siia ilma eelarvamusteta, kuid kuskil alateadvuses on filmide propaganda siiski olemas. Praeguseks olen läbi käinud viis Kolumbia linna ja öelnud
Kui maakera on meie kodu, siis oleks hea ära käia kõigis meie kodu tubades ja tunda ka neid teisi inimesi, kellega koos elatud saab. Kuigi nad räägivad erinevaid keeli ja harrastavad erinevaid kultuure, siis on nad ikkagi siin meiega koos ja meie oleme nendega koos. Nii ma siis olengi jälle ühes elutoas käimas, seekord siis
Meile on põlvkondade viisi selgitatud, et ainult see riik kus me sündisime ja elame on õige, hea, parim ja kauneim ka veel. Naaberriik on igal juhul veidi kesisem ja koledam ja kaugetel maadel on fataalsed probleemid, mis meie elu põrguks teevad. Soomes on külm, Aafrikas on kuum, Aasias on linnugripp, Jaapanis tsunami, Hiinas ja Venemaal
Jõulud on rahulik aeg ... eee, üks suure stressiga rahulik aeg meie aastas. Siin on koos nii religiooni jõud, kommerts info laviin kui perekonna ja ühiskonna aktiivne kohalolek. Ning kõik see kokku on vastupandamatu, kuid siiski surve. Oma lapsepõlves käisin jõulude ajal alati vanaema juures, kes oli jõulupäeval sündinud. Pidasime tema sünnipäeva ja Jõulusid. Kui
Kes on näinud ... kadunud on 34000 noort. Lahkusid koolist ja tööle pole jõudnud. Käivitatud on operatsioon kadunute leidmiseks. Palume kõigi abi, et päästa noored vabadusest ja tuua turvaliselt töökohtadele. Mõned päevad tagasi peatus mu pilk ajalehe pealkirjal: kuhu kadusid noored. Väidetavalt on Eestis 34000 noort, kes ei õpi ega tööta. See on tohutu suur
Olen olnud kümme päeva eemal Eesti asjadest, troopilises maailmas kus aeg on ja kiirust pole. Ka minusse on saabunud rahu, ei mingit kiiret, mu mõtted ei hüppa enam bürokraatiale, riigilõivudele, aktsiiside tõusule... Kui ma praegusel hetkel neid asju meenutan, siis ei teki minus ei trotsi ega pinget, ebameeldivaid emotsioone ei järgne, kõik see pole oluline.
Seekord kirjutan siia hoopis reisikirja. Nimelt olen lähetuses maailma suurlinnas Jakartas, ehk siis Indoneesia pealinnas. Tulin külastama Expot ja ärikontakte otsima. Aga ma räägin teile hoopis teistsuguseid muljeid. Jakartas on arvatavasti 20 miljonit inimest, sooja on pea alati üle 30 kraadi ja ummikud on pidevad. Ka ei leidnud ma ühtegi mõnusat kohvikutänavat kus istuda ja
Tähtsad tegelased räägivad vajadusest ettevõtlust toetada, soodustada, võimalusi luua, eksporti kasvatada. Aga kuidas siis tegelikult edendada ettevõtlust? Riik teab, pumpame osadele abirahasid ja kontrollime hästi kõvasti. Enamus abirahasid läheb küll kas raisku või moonutab konkurentsi, aga mõne eduloo ikka terane silm ehk leiab. Kontroll aga raiskab ettevõtja selle ressursi ära, mis ta kasumiks peaks saama.