Jõulud on rahulik aeg ... eee, üks suure stressiga rahulik aeg meie aastas. Siin on koos nii religiooni jõud, kommerts info laviin kui perekonna ja ühiskonna aktiivne kohalolek. Ning kõik see kokku on vastupandamatu, kuid siiski surve. Oma lapsepõlves käisin jõulude ajal alati vanaema juures, kes oli jõulupäeval sündinud. Pidasime tema sünnipäeva ja Jõulusid. Kui
Kes on näinud ... kadunud on 34000 noort. Lahkusid koolist ja tööle pole jõudnud. Käivitatud on operatsioon kadunute leidmiseks. Palume kõigi abi, et päästa noored vabadusest ja tuua turvaliselt töökohtadele. Mõned päevad tagasi peatus mu pilk ajalehe pealkirjal: kuhu kadusid noored. Väidetavalt on Eestis 34000 noort, kes ei õpi ega tööta. See on tohutu suur
Olen olnud kümme päeva eemal Eesti asjadest, troopilises maailmas kus aeg on ja kiirust pole. Ka minusse on saabunud rahu, ei mingit kiiret, mu mõtted ei hüppa enam bürokraatiale, riigilõivudele, aktsiiside tõusule... Kui ma praegusel hetkel neid asju meenutan, siis ei teki minus ei trotsi ega pinget, ebameeldivaid emotsioone ei järgne, kõik see pole oluline.
Seekord kirjutan siia hoopis reisikirja. Nimelt olen lähetuses maailma suurlinnas Jakartas, ehk siis Indoneesia pealinnas. Tulin külastama Expot ja ärikontakte otsima. Aga ma räägin teile hoopis teistsuguseid muljeid. Jakartas on arvatavasti 20 miljonit inimest, sooja on pea alati üle 30 kraadi ja ummikud on pidevad. Ka ei leidnud ma ühtegi mõnusat kohvikutänavat kus istuda ja
Tähtsad tegelased räägivad vajadusest ettevõtlust toetada, soodustada, võimalusi luua, eksporti kasvatada. Aga kuidas siis tegelikult edendada ettevõtlust? Riik teab, pumpame osadele abirahasid ja kontrollime hästi kõvasti. Enamus abirahasid läheb küll kas raisku või moonutab konkurentsi, aga mõne eduloo ikka terane silm ehk leiab. Kontroll aga raiskab ettevõtja selle ressursi ära, mis ta kasumiks peaks saama.
Ja nii ma jõudsingi blogi kirjutamiseni. Ma näen kõike seda jaburdust, mis meie avalike liidrite juhtimisel korraldatakse ja mis suunab meid järjest pimedamasse perioodi, seisu kus ministeerium teab paremini kui me ise, mis meile hea on. Nagu see näide kus ministeerium mõni aeg tagasi proovis kõigile jalgratturitele kiivri pähe panna, soovides võtta minult otsustusvabaduse. Või
Kuidas tänases maailmas saaks olla isiksusena vaba? Kas inimese võime otsustada ise oma elu üle on määratud hääbumisele või suisa juba kadunud? Tavalise vaba inimese (sinu ja minu) elu tavalises vabariigis (ka meie omas) on väga väheste vabadustega. Puhata saab aastas ainult mõned nädalad, tööl peab olema iga päev kell 9, teha võib seda mida