Käisin esmakordselt kaasas Eesti Vabariigi riigivisiidil. Meie delegatsiooni ametlikuks hotelliks oli 5* asutus, mille eelmiseks külaliseks oli Põhja-Korea liider, kes kohtus Donaldiga. Elu nagu multifilmis. Ma otsustasin magada lähedalasuvas ühe tärni võrra lihtsamas voodis ja maksta 70€ iga öö eest vähem. Aga need, kes vist päris omast taskust kulusid ei kandnud, elasid kõik Kim-i väärilises
Saan öelda, et võin ennast täna eestlaste enamuse hulka arvata. Suur osa inimesi ei tea, kelle poolt järgmistel valimistel hääletada ja seda ei tea minagi. Juba ammu tegelikult ei tea. Aga pidevalt on sisendatud, et valima peab minema, sest muidu saavad kesikud (või keegi teine “halb”) võimule. Selline valimisnõue on puhas propaganda ja nõuab tegelikult
Juba tükk aega pole ma kirjutanud ühtegi lugu. Aeg-ajalt võib arutleda ühiskonna nõmeduste üle, aga kogu aeg negatiivse tooniga mulle ei meeldi olla. Ometi pole ühiskond tükk aega pakkunud positiivseid ja lõbusaid teemasid, seetõttu pole ka kirjutamise inspiratsiooni leidnud. Nüüd aga olen tagasiteel Hiina Rahvavabariigist ja tundub, et on emotsioone mida jagada. Aprilli alguses sain
Käisin Eesti ekspordivõimekust arendamas, eurorahade eest Hispaanias. Sain meili, et meie ettevõtete ekspordi potentsiaali arendamiseks korraldatakse rida ärimissioone välismaale. Leidsin nimekirjast igati sobiva, toidu- ja turismisektori külastuse Hispaania lõunarannikule. Osalustasu 350€ tundus mõistlik ja täitsingi taotluse. Oodatud hommikupoolikul hakkasin lennujaama minema. Kuna ilm oli ilus, siis jalutasin bussijaamast lennujaama. See on üks Tallinna eeliseid, et
Tulin korraks Pärnusse, ikkagi juba aprilli keskpaik ja suvepealinn puhkajate vastuvõtuks valmis. Jõudsin kohale ja hakkas sadama lund … globaalne soojenemine on sama kahtlane jutt kui kaksiktornidesse sõitnud lennukid. Jaanipäevani on veel kaks kuud aega, seega lund võib tulla lisakski. Soomlased on jätkuvalt suvepealinnas kohal ja rüüpavad õlut, teeksid seda vist meelsasti juba välikohvikus, aga
Mõtlesin täna, et tahaks ühe tuttavaga juttu rääkida ning seejärel tabasin end mõttelt, et vestlema peaks silmast-silma, mitte telefoni ega meili teel. Korraga tundsin kehas mingit väga vana ja tuttavat emotsiooni, midagi ebamugavat ja kauget. Hakkasin otsima selle tunde juuri ja avastasin need sügavalt nõukogude ajast. Mäletan, et aeg-ajalt ütles mu isa, et “see ei
Raamatu kirjutamise ja ilmumise vahele jääb tihti pikk aeg, Vaba Hommik on kirjutatud mitme aasta jooksul ja lõpetatud eelmise aasta suve lõpus. Raamatupoodidesse jõudis ta just nüüd, jaanuari lõpul. Samas on aeg andnud mõnel teemal küpseda. Just täna tegeles valitsus sellega, et ära keelata Eestis Happy Hour. Selle kohta on raamatu lk 16 lõbusapoolne lugu.
Seekord kirjutan ainult imelikest tähelepanekutest viimasel reisil. Alustan imelikest särgilugudest. Lugu 1. Oma reiside jahedamas osas kannan ma T-särgi peal tavaliselt pikkade käistega eest nööpidega särki. Ma olen oma riietuse ära optimeerinud vastavalt lennuvälja turvakontrolli nõuetele. Ma pean turvakontrolli igati vajalikuks, aga seda võiks ilma bullshitita teha. Ma ei kanna ammu enam püksirihmaga pükse, sest
Reklaamidel on alati päike väljas, meri helesinine ja palm kõigub rahulikult paradiisilaadse ranna äärel. Tegelikkus võib aga isegi Tais olla teistsugune. Kuigi vihmaperiood on läbi, olen ma juba viiendat päeva märg. Sajab ja sajab ja vahepeal kahesajab. Ja sellistel juhtudel tekib siinkandis uputus, teed on vee all, isegi rongid ei saa sõita. Mina aga olen
Läbi ajaloo on sõditud ja võideldud ning rahu on peetud maailma tähtsaimaks väljakutseks. Rahu loomise ja toomise sildi all sõditakse ka täna ja sõdivad ka need arenenud riigid, kes räägivad rahust. Mul on aga üleskutse kõigile kaaskodanikele, naabritele ja kaugematele. Prooviks õige lõpetada oma isikliku võitlemise, sõja millegi vastu või millegi poolt. Võitlus rikub nii