Mõtlesin täna, et tahaks ühe tuttavaga juttu rääkida ning seejärel tabasin end mõttelt, et vestlema peaks silmast-silma, mitte telefoni ega meili teel. Korraga tundsin kehas mingit väga vana ja tuttavat emotsiooni, midagi ebamugavat ja kauget. Hakkasin otsima selle tunde juuri ja avastasin need sügavalt nõukogude ajast. Mäletan, et aeg-ajalt ütles mu isa, et “see ei
Raamatu kirjutamise ja ilmumise vahele jääb tihti pikk aeg, Vaba Hommik on kirjutatud mitme aasta jooksul ja lõpetatud eelmise aasta suve lõpus. Raamatupoodidesse jõudis ta just nüüd, jaanuari lõpul. Samas on aeg andnud mõnel teemal küpseda. Just täna tegeles valitsus sellega, et ära keelata Eestis Happy Hour. Selle kohta on raamatu lk 16 lõbusapoolne lugu.
Seekord kirjutan ainult imelikest tähelepanekutest viimasel reisil. Alustan imelikest särgilugudest. Lugu 1. Oma reiside jahedamas osas kannan ma T-särgi peal tavaliselt pikkade käistega eest nööpidega särki. Ma olen oma riietuse ära optimeerinud vastavalt lennuvälja turvakontrolli nõuetele. Ma pean turvakontrolli igati vajalikuks, aga seda võiks ilma bullshitita teha. Ma ei kanna ammu enam püksirihmaga pükse, sest
Reklaamidel on alati päike väljas, meri helesinine ja palm kõigub rahulikult paradiisilaadse ranna äärel. Tegelikkus võib aga isegi Tais olla teistsugune. Kuigi vihmaperiood on läbi, olen ma juba viiendat päeva märg. Sajab ja sajab ja vahepeal kahesajab. Ja sellistel juhtudel tekib siinkandis uputus, teed on vee all, isegi rongid ei saa sõita. Mina aga olen
Läbi ajaloo on sõditud ja võideldud ning rahu on peetud maailma tähtsaimaks väljakutseks. Rahu loomise ja toomise sildi all sõditakse ka täna ja sõdivad ka need arenenud riigid, kes räägivad rahust. Mul on aga üleskutse kõigile kaaskodanikele, naabritele ja kaugematele. Prooviks õige lõpetada oma isikliku võitlemise, sõja millegi vastu või millegi poolt. Võitlus rikub nii
Lendan esimest korda Araabia lennufrmaga, olen kuulnud et need on head, aga kogemus siiani puudub. Täna teen kaks lendu, Istanbulist Abu Dhabisse ja sealt edasi Bangkoki. Üleüldiselt on lennuk nagu lennuk ikka, aga tihti määravad pisiasjad. Mõned tähelepanekud ma tegin, esiteks ei ole lennukites enam “suitsetamine keelatud” tablood, sest niikuinii on lennukites suitsetamine keelatud. Selle
Seekordne talve eest põgenemise rännak algas lennuga Istanbuli ning enne edasilendu otsustasin veeta päeva selles Türgi asulas. Lend Türgi lennufirmaga kestis alla kolme tunni, edasi-tagasi pilet maksis 200€, lennukis anti süüa-juua ning toidu kõrvale pakuti soovijatele isegi viina ja viskit. Huvitav kas meie rahvuslikud lennufirmad on ka kunagi mõelnud oma arengutele selles võtmes, et kas
Hiljuti tabas avalikkust šokk mõnede ajude muundumisest pähkliks. Pähkliajude reaktsioonid olid valulised ja ilmselt õigustatult. Kuid kui pähkliajule ei meeldi, et teda pähkliajuks kutsutakse, siis see veel ei tähenda, et ta pole pähkliaju. Pähkliaju äratundmiseks on vaja teda vaadelda ja tema väljaütlemisi kuulata. Pähklike üldjuhul arvab, et ta juhib tähtsaid asju, nagu riik näiteks. Aga
Jõudsin Filipiinidele ja selgus, et päike ei paistagi siin kogu aeg, hoopis vihma sajab. Aga õnneks on soe, las sajab. Sisenemine riiki toimus hetkega ja taksosõit linna ei maksnud palju. Täiesti harukordselt ei saanud seekord ka takso hinnaga petta. Saabusin algatuseks sinna linnaossa kus välismaalased põhiliselt käivad - "tüdrukute" tänava lähedusse. Pärast hotelli majutumist jalutasin
Sain Finnairi uue lennukiga sõita. Reklaamiti, et salongis on vaikne ja õhk on puhas. Kuid tuleb välja, et ka vaiksel salongil on kaks poolt. Kui varem magasin ühtlases müras, siis nüüd ärkasin iga kord kui keegi tualetis vett tõmbas. Järelikult oli lennuk vaiksem küll. Ja kõik teenindajad lennukis olid asiaadid. Soome lennufirma on lõpuks suutnud