Pärast kommunistlikku Kuubat ja eriolukorras Trinidadi jõudsin Costa Ricasse. Siin, Kesk-Ameerikas on liiklus jälle õigel pool ja keel on taas hispaania. Pealinn San Jose on täitsa tore, asub umbes 1000m üle merepinna, seega ilm on nagu Eesti suvi. Kesklinnas on pikad kauplustega ääristatud jalutustänavad, söögikohtade kvartalid, ilusad rohelised pargid. Inimesed ajavad omi asju, turistid hulguvad ringi, mõni vennike on end keset peatänavat magama sättinud (fotol olev tegelane asetses keset jalutustänavat ja oli väsinud). Politsei tema und ei sega. Pubis ja restoranis on söök maitsev, samas mitte just odav. Ööbin väikses võõrastemajas restoranide kvartalis. Tundub meeldiv koht ja vaib. Keegi küll ei öelnud bookingut tehes, et maja kõrvalt sõidab läbi rong, iga natukese aja tagant ja teeb kindlasti ka ”tuut-tuut”. Eriti põnev tundub see kell kuus hommikul.
Linnas kaua ei viitsi olla, sest olen kuulnud, et Costa Rica väärtus on loodus. Collectivo ehk jagatud mikrobuss saabub õigeaegselt ning kolmetunnine sõit algab La Fortuna poole. 50 minutit saan rõõmus olla, siis buss äkki peatub. Ja pöörab ringi ning hakkab tagasi liikuma. Reageerin ja küsin juhilt, et mida värki. Saan hispaania keelest aru, et kedagi tuleb peale võtta ja läheb umbes 20 minutit. Ma ei usu seda. Mul oli õigus. Kolmveerand tundi sõitsime tagasi ja toodi üks inimene veel bussi. Ning 1,5h hiljem olime taas samas kohas kus buss ringi pööras. Vaimustav. Selle asemel, et nüüd gaasi talluda leidis bussijuht, et õigem on mobiiltelefonis sõidu ajal asju teha. Aga lõpuks jõudis ka see buss kohale.
Mägede vahelised rohelise lopsaka loodusega paigad ongi ilusad. Varem ettetellitud päevane loodusreis algas kell 7 hommikul. Bussike tuli jälle täpselt, korjas rea inimesi hotellidest peale ja viis loodusesse. Lootus oli jalutada pikkade rippsildade peal ja näha ehk ka mõnda päris looma. Eelinfos oli kaks punkti, esiteks kaasa võtta ujumisriided ja teiseks, lahtiste varvastega jalatsites ei tohi tulla. Mina ei usu seda ”ameerika turisti” juttu. Mingile sildade jalutuskäigule ei lähe ma kuuma ilmaga matkasaabastes (mida mul kaasaski pole). Pargi alguses oli siiski leebem reegel, et lahtised jalatsid pole soovitavad. Inimesed on korralikud ja kuulekad, ma olin ainus ”spordi sandaalides” matkaja. Ja pidin andma allkirja millegi kohta ka. Andsin. Kolme ja poole kilomeetrine rada oli kivisillutisega jalgtee. Jäin sandaalidega ellu. Miks matkasaapaid oli vaja ei saanudki teada.
Rippsillad olid ägedad, 100m pikad 100m kõrgusel ja kõikusid. Ümberringi tšungel, jõekesed, kosk. Hiljem nägime puu otsas vedelevat laisklooma. Giid väitis, et nende seedeelundite eripära tulemusena hakkab toit käärima ja nad on tegelikult pidevalt purjus. Sellepärast laisalt vedelevadki. Tundsin sugulust.
Vulkaani vaatlesime ka, tammusime alles 50 aastat tagasi laiali lennanud laavakividel ning lõpuks viidi meid termidesse. Pidid olema loomuliku kuuma veega jões, tegelikult olid suvalised basseinid kus tuhat inimest korraga supelda püüdis.
Järgmisel hommikul tuli taas collectivo õigeaegselt ja alustas sõitu rannakuurordi Tamarindo poole. Internetist olin lugenud, et see on surfarite meelispaik, lained sellised, et ujuda ei saa, pidu käib kõvasti ja kohalikele närvidele. Uskusin. Poleks pidanud.
Nelja tunnine sõit sujus paar tundi hästi. Siis buss peatus ja pööras otsa ringi. Tundus tuttav tunne. Bussijuht oli unustanud paar inimest õiges kohas maha panna. Kolmveerand tundi hiljem olime taas seal kus vahepeal juba olime. Edasi tundus bussijuht teadvat ka otseteed. See sai mingil hetkel otsa ja sõitsime läbi (mitte üle) jõe. Mingil hetkel jõudsime ikka kohale ja kohe ookeani ujuma. Väike laine oli, päris surfaritel pole siin miskit teha. Rahulik ookeanisopp, mõnus soe vesi, liivane rand ja palju turiste. Ruttu sai selgeks, et siin on süüa-juua isegi kallim kui Eestis. Saate ju isegi aru, et see on juba tase… Ja õhtul pärast kella kümmet valitseb vaikus. Või siis ma ei leidnud seda ühte pidukohta üles, mis kohalike peaks segama. Minu hinnang – täis turismo koht ameeriklastele. Hea, et käisin, rohkem vist ei tule. Aga seda öeldes jäi igati meeldiv emotsioon. Puhas, korras, ilus, suured sisalikud jalutavad tänaval ja hotelli katusel, ahv nuiab arbuusi, oravad kõiguvad okstel. Paadisõidul sealsamas lähedal jõe peal nägin nii krokodilli, ahve kui rakuune. Ja päikseloojaku katamaraani reis oli ka mõnus. Eriti rõhutati seda merereisi müüjes, et avatud on tasuta baar kõigi jookidega. Siiski, kui soovisin algatuseks pitsi rummi, konsulteeriti kapteniga. Too ei lubanud, sest muidu ma võin snorgeldamise ajaks purjus olla. Aga õige meremees ei lähe ju rummita merele. Selgitasin, et olen ise alkoholiga seotud tööl ja treenitud ning ning leiti kompromiss, võin rummi juua koos jääga. Jõin. Pärast snorgeldamist teatas kapteń, et võin nüüd juua kuidas tahan. Võtsin õlle. Päikseloojak oli ilus, ainult delfiinid jäid nägemata.
Lisaks kohalikule rahale saab maksab igal pool nii usa dollarites kui pangakaardiga. Selle mõttega väljun kallist Costa Ricast ja lendan Colombiasse. Käisin siin kaheksa aastat tagasi ja sellest maast sai mu lemmik. Lõpuks jõuan tagasi.
