SUHTED JA SÜSTEEM EHK MERERANNAL ON MÕNUS

Istun mererannal kohvikus, õues on 27 kraadi sooja, inimesed ujuvad, päevitavad ja mängivad rannavõrkpalli. Õhus on rahu ja rõõmu, kõik puhkavad. Ma ei mõtle hetkel eriti millelegi, aju puhkab, hea on olla. Arvatavasti ei mõtle eriti millelegi ka teised puhkajad ja neilgi on hea.

Meil pole praegu vaja muud kui ainult seda, mis juba on meie ümber. Pole stressi ega sassis suhteid, on päike, tuuleiil ja meri. Sellised me praegu olemegi, rahulolevad. Me ei esita teistele tingimusi ega nõudmisi. Kuid oleme sellised vaid hetkeks, kuni suvepäev saab läbi ja meenub maailm meie ümber. Praegu aga oleme sõbrad iseenda ja ümbritsevaga. Mõelda vaid, kui meil oleks iga päev nii hea nagu sel suvisel puhkepäeval. Kui suudaksime otsida üles oma rahuloleva mina ja taasavastaksime looduse, siis muutuksid nii ühiskond kui kultuur ning ka teised meie ümber saaksid muutuda iseendaks. Siit suviselt mererannalt saab alguse meie ülejäänud elu esimene päev.

Me võime jätkata endisel moel ja toimetada nii, nagu ühiskond meid õpetas. Kuid ühel päeval küsime endilt, kas oleme õnnelikud – ja jääme veidi jänni. Me ei erista ühiskonda ja iseennast ega taju, millal tunneme midagi päris ise ja millal käitume ühiskonna survel. Me oleme unustanud, kuidas olla õnnelikud. Ma olen alati otsinud midagi, mõistmata, mida otsin. Kogu elu oleks nagu toiminud hästi, kuid ikka ja jälle olen end tabanud tundmast, et midagi kõiges selles ei klapi – üksikud osad ei moodusta suurepärast tervikut. Väga palju on minust sõltumatuid reegleid ja nõudeid, mis suunavad mind ja kõiki teisi liikuma kindlas suunas ning üsna kitsal teel. Inimesed jagati juba nooruses gruppidesse ja suunati nagu mingit läbipaistmatut toru mööda koos edasi minema, mis aga ootab ees toru lõpus, pole päris selge. Aeg-ajalt tundus, et torul on vaevunähtavad uksed, kuid alati seisis seal keegi, kes suunas sind vastuvaidlemist mittelubava märguandega ülejäänutega samale rajale tagasi. Kui keegi hakkas grupist maha jääma või erinevalt käituma, järgnes karistus, mille tulemusena kas kiirustasid grupile järele või jäeti sind ootama järgmist seltskonda, et sind nendega ühendada ja ikka sama toru pidi edasi suunata. Aeg-ajalt torud ristusid ja mõnikord hargnesid, sa kohtusid teiste torude seltskondadega ja sattusid uutesse gruppidesse, mõnikord kadus keegi ka vaevumärgatava ukse taha. Pikapeale hakkasin mõistma, et me liigume ja tegutseme mingis süsteemis, kus reeglid on küll ette antud, kuid pole kõigile ühesugused. Ülikoolis sain aru, et süsteem, millesse sattusin, ei ole mulle meele järele ja mind hakkas huvitama, kas olen suuteline torudest korraks ka välja hüppama. Ülikooliharidus õpetas seoseid looma ja sündmusi vaatlema ning andis lisaks erialale ka teadmise ja oskuse, et süsteemid on manipuleeritavad. Minu ülikoolidiplomile sai erialana kirja „süsteemiinsener”. Selle sõna tegelikku tähendust hakkan mõistma alles seda raamatut kirjutades. Ilmneb, et mingil hetkel on vaja süstee- miinsenere, kes aitavad untsu läinud süsteeme lammutada ja panevad aluse uute, arukamate süsteemide tekkimisele. Et uut süsteemi üles ehitada, tuleb mõista süsteemi algelementide vahelisi seoseid ja olemust. Algelementideks oleme ühiskonna süsteemis meie ise, suhtlevad inimesed.

Meie elu koosneb mitmesugustest suhetest, millel on erinev tähtsus ja mõju. Me suhtleme tuttavate ja võõraste, asutuste ja organisatsioonide, aeg-ajalt loomade ja mõned nutikamad (või hullud?) ka puude ja põõ- sastega. Kuid kõige tähtsam on meie suhe iseendaga, arusaam, kes ma olen. Seda suhet pole ühiskonnas pikka aega oluliseks peetud ja on proovitud näidata isegi mittesoovitatavana. Endaga heas suhtes olev inimene võrdsustati teiste arvel elava egoistliku tüübiga, endaga rahul olev ja rahus elav inimene polnud teiste seas oodatud. Hoopis tähtsam on meie mask ja sobivalt väljapeetud rollimängud. Maskide ja mängude taga aga oleme unustanud, milline on meie tõeline mina ja mida tema asjadest arvab.

Koolis ütlesid õpetajad tihti, et mul on oma arvamus. Ma ei saanud aru, mida nad sellega mõtlesid. Tegelikult ei arvanud ma enamusest asjadest mitte midagi – ei osanud ega viitsinudki arvata.Tagantjärele tundub, et oma arvamus tähendas seda, et ma lubasin endal mitte arvata midagi asjadest, millest oli kohustus midagi arvata. Ma ei arvanud midagi lapsevanematele luuletuste lugemisest või rahvus- kirjaniku hingeelust sel hetkel, kui ta oma tähtteost kirjutas. Ma arvasin, et matemaatikateoreemide ja rahvaluule pähe õppimine on võrdselt tobedad. Kuid ma õppisin need pähe, sest süsteemiga (mille komissarideks olid õpetajad) vastuollu minna oli veel tobedam. Ning lõpuks selgus, et pähe õppimisest polnudki mingit kasu, kuid tänu sellele õppisime süsteemiga manipuleerima. Õppisime, kuidas saada häid hindeid, kuid ei pööranud tähelepanu sellele, kuidas muutuks koolis õpitu meile kasulikuks. Õppisime, kuidas mitte vahele jääda, aga mitte seda, kuidas oma erilisusega silma paista. Kõik ei õppinud süsteemis liikuma, mõned hukkusid selle avarustes ja mõned koha- nesid tublideks robotiteks. Tundus, et kõige paremini elavad süsteemi lemmikud: tublid ja kuulekad inimesed.

Mind on innustanud tegutsema soov mugavuse ja naudingu järele – soov, et mul oleks hea. Sellist soovi polnud kuigi kasulik valju häälega deklareerida ja kuna ma olin süsteemi tubli õpilane, sai mulle selgeks ka vaikimise võlu. Kui linnapea ütleks, et juhib tiheasustust ainult selleks, et tal endal oleks mõnus oma häärberis vaba aega, tähtsaid külalisi ja luksust nautida, oleks see täiesti ebasobiv, kuid tegelikkuses ehk hoopis harukordselt aus. Linnapea ei väljendu kunagi niimoodi, talle olevat alati tähtsaim linnakodanike heaolu. Kui ini- mesest saab linnapea, jääb nähtavale vaid mask, pole enam inimest, on vaid linnapea. Me ootame, et ettevõtjad sõnastaksid oma ettevõtte missiooni ning neist oleks harukordselt aus ja ebasobiv öelda, et selleks on ainult isiklik kasu. Ikka oodatakse üllaid fraase ühiskonna aitamisest ja kodanike kasust. Me oleme elu jooksul õppinud, et aususe eest saab karistada ja et endaga heas suhtes olemine viib tihti psüühilise omakohtuni. Aga see pole ju aus! Ma tahan olla aus ja tahan, et ka teised oleksid ausad. Aus suhe endaga on üks uue ajastu tähtsamaid sihte. Meil on aeg taastutvuda iseendaga ja uurida, mis meid tegelikult õnnelikuks teeb.

Järgnevad suhted teiste inimestega: lähedaste, sõprade, tuttavate ja paljude võõrastega. See on olemuselt inimlik suhe, mida täna aga varjutavad paljud stereotüübid ja pealesurutud arusaamad. Me suh- tume inimestesse lähtuvalt sellest, milline on nende arvatav positsioon ja milliseks persooniks me neid (tihti välimuse ja teistelt kuuldu põhjal) peame. Toon mõned näited. Esmalt pakun välja arvamuse, et paks inimene on laisk. Te vaidlete vastu ja väidate, et tegelikult on hoopis laisk inimene paks. See on hea algus, jätkame „tarkade” sei- sukohtadega. Edasi väidan, et lühikeste juustega naine on samuti laisk, kuna ta ju ei viitsi pikkade juustega jännata. Mis viib loogilise järelduseni, et naine, kes lõikab juuksed lühikeseks, läheb paksuks. Super, mõistan inimesi selgeltnägija moel. Nüüd väidan, et eraülikooli lõpetanud tütarlaps pole ilmselt eriti tark, sest muidu oleks ta saanud sisse tasuta ülikooli. Ja kui ta pole just väga ilus, siis ma ei saa teda tööle võtta, sest ta ei sobi. Aga kui ta on ilus, pikkade juustega ja sale, siis peab ta olema ka tragi ja nutikas, muidu poleks ta ju eraülikooli lõpetanud. Rikas ja edukas ettevõtja on hea ja tark juuste pikkusest ja kehakujust olenemata, samas on ametnik välimusest olenemata pigem ebameeldiv. Nii veidralt mõtleme pidevalt ja määratleme oma suhted teiste inimestega. Meie ümber on palju toredaid inimesi, kellest me ei saa kunagi midagi teada, kuna oleme ehitanud üksteise vahele palju kõrgeid müüre. Kui aga lõpetaksime selgeltnägejaliku sildistamise, avastaksime hulga emotsionaalseid inimesi, kes lisaksid meie ellu värvi ja rõõmu ning kelle elu omakorda värvikamaks muudaksime.

Oluliselt mõjutavad meid suhted ühiskonnaga ehk süsteemiga, milles elame. See süsteem jaotub seadustega reguleeritud süsteemiks (riik), sõnatute nõuetega reguleeritud süsteemiks (kultuur) ja lisaks veel religiooniks või usuks millessegi.

Kes meist on valmis riigi eest surema? Mina ei ole riigitruu ko- danik ega ole valmis ohverdama oma elu riigi eest. Ma võin olla truu inimesele, kuid süsteemiinsenerina ei suuda ma kuuluda süsteemile. On ainult üks seadus, mida ma kuulekalt täidan – see on minu sõna, minu lubadus. Sellele vaatamata tuleb meil alluda meeletult paljudele seadustele, millest sageli kuuleme esimest korda alles siis, kui nende vastu kogemata eksime. Paljud seadused on sellised, mis ei kehti n-ö päris lõpuni. On asjad, mida ei tohi teha, aga saab teha. Ning siis sellised seadused, mis painduvad ehk juristide sõnul „sõltuvad tõl- gendusest”. Me teame, et autoga sõites ei tohi ületada kehtestatud piirkiirust, kuid aeg-ajalt teeme seda ilma süütundeta. Me teame, et igasuguselt tulult peab maksma tulumaksu, kuid sularahas tasu saades paneme selle rahumeeli taskusse. Enamus meist on valmis seadusi rikkuma, peaasi on mitte vahele jääda. Oma tänaste seadustega on riik lihtsalt kohmakas kontrollaparaat ning kuna ta pole ei inimene ega vabadus, siis ma teda ei armastagi. Kodanik, kes ei soovi riiki teenida, pole sellepärast veel riigi vaenlane, kuigi praegu on üldlevinud vastandamine, kus eksisteerib vaid kaks varianti – kas oma või võõras. Aga nagu ütlesin, ausus on esialgu veel karistatav nagu seaduserikkuminegi.

Kultuur on keerulisem – siin pole midagi kirja pandud, aga ühiskondlikku trahvi võid ikka saada. Kui inimene soovib teistega koos elada, peab ta kohanema aja ja koha kultuuriga. Samas saab igaüks kultuuri tasapisi muuta ja arendada. Tugevad isiksused suu- davad muutusi teostada teadlikult, enamus kultuurist tekib aga üsna juhuslikult, märkamatult. Kümneid aastaid olen ma käinud ringi ülikonnas ja lipsuga, mõistmata, milleks on vaja seda lipsu nime kandvat ripatsit. Kuid ilma selleta ei tohtinud (sobinud) minna ühelegi kohtumisele, tööle ega teatrissegi. Ühel päeval aga, kui nägin teleris Ameerika presidenti ilma lipsuta, sain aru, et varsti saab mu kael vabaks. Lipsu lips on läbi. Vaadakem enda ümber ja avastagem, kui palju selliseid „lipse” siiani veel eksisteerib.

Seadustest ja reeglitest on meile kõige mõistetavamad need, mis kaitsevad meid üksteise pahatahtlike rünnakute eest. Ei tohi kedagi vigastada, kellegi asju varastada, kellegi arvel elada. Need reeglid kehtisid religioonides, kehtivad kultuurides ja kehtivad seadustes. Need on inimestele tähtsad seadused. Suur hulk ülejäänud seadusi on vaid püüd keeruliseks muutunud süsteemi ohjata.

Seadus ütleb, et pean hotellis ööbimiseks täitma paberi, kuhu kirjutan hulganisti andmeid, sealhulgas dokumendi numbri ja koduse aadressi, ning lõpuks kinnitan seda allkirjaga. „Milleks?” küsin ma hotelli admi- nistraatorilt.„Ma ju lihtsalt rendin teilt ööpäevaks magamiskohta.”„Meile on seadusega pandud kohustus neid andmeid küsida,” vastab teenindaja, „meile pole neid vaja.” Kellel siis on vaja? Statistikaameti bürokraadil või politseiriigi nuhil? Ma ju tahan vaid magada! Vastukaaluks soovitan sisse seada ka taksosõidu või restoranilaua broneerimise ankeedi ning see kindlasti ka seadustada. Kas ajab naerma või nutma? Või jätab lihtsalt ükskõikseks? Selliseid näiteid leiab massiliselt ja sellise keskkonna säi- limise eest peaksin mina, püss käes, võitlema?!

Eraldi saab välja tuua meie suhte asjadesse. Me kulutame mee- letult energiat asjade saamiseks ja hoidmiseks ning nende põhjal antakse meile hinnang. Meil peab olema neljarattaveoline linnamaas- tur, siis oleme lugupeetud liikluses. Mida rohkem maksis meie auto, seda lugupeetumad oleme. Meie kodud on täis anumaid, vidinaid, suveniire, autod ei mahu garaažidesse, sest seal on juba kümme aastat ees asjad, mida võib ükskord vaja minna. Viis aastat vana mobiilte- lefoni ei julge taskust väljagi võtta, äkki keegi näeb, kui maha oleme ajast jäänud. Meid peavad ümbritsema asjad. Arengurada on meile ette antud – algul tuleb omada korterit, siis maja, investeerida tuleb ka, vähemalt pensionisambasse. Kogu elu punnime, et saada asju. Majale peab hankima kalli turvasüsteemi, maja tuleb kindlustada ja edaspidi peab nägema palju vaeva, et kõik asjad oleksid alles, terved ja ilusad, et teised meist endiselt lugu peaksid. Lugupeetud lugupeetud inimesed, ma pean teist lugu ka siis, kui teil midagi ei ole, aga kui teiega on tore vestelda. Asjade saamise nimel oleme valmis loobuma inimestest, kuid see võiks olla vastupidi.

Inimene pole tervik looduseta, kuid paljudel linnainimestel see suhe peaaegu puudub – lillepott toanurgas on suhteliselt hädine asendus. Olles osa loodusest, on see suhe inimesele väga oluline. Looduse asemele oleme aga hoopis suhtes asjadega, elus on asendunud elutuga. Samamoodi on suhe inimesega asendunud süsteemiga suhtlemisega. Mererannas istudes oleme hetkeks vabad nii asjadest kui süsteemist, on vaid inimesed ja loodus. Meil on hea olla – midagi pole puudu, kõik vajalik on olemas.

Sellises suheterägastikus me elame, otsime oma õnne ja rõõmu. Peame tõdema, et süsteem on keeruline ning enamus meie elamise ajast kulub sellega hakkama saamisele, mitte elust rõõmu tundmisele. Kutsun teid kõiki seda raamatut lugedes rännakule vabama maailma poole, sellise kultuuri loomisele, kus pole keelatud ausus ja lihtsus. Üritan luua lihtsalt arusaadava pildi meid ümbritsevast süsteemist, selle seostest meie tegelike soovide ja olemusega, näidata ajale jalgu- jäänud arusaamu ning kontrollimatuks muutunud süsteemi muutu- mise võimalusi ja vajadust. Mõistuse ja järjest rohkem ka tunnetega inimene pole enam tänase eluviisiga rahul ning on hakanud otsima midagi uut. Mina olen uuel teel, paljud teisedki on. Tulge, otsime koos uusi radu ja sihti. Uue võimaliku sihina otsime uut liiki rõõm- samat ühiskonda, otsime uut õnnelikku hommikut.