Hiljuti tabas avalikkust šokk mõnede ajude muundumisest pähkliks. Pähkliajude reaktsioonid olid valulised ja ilmselt õigustatult. Kuid kui pähkliajule ei meeldi, et teda pähkliajuks kutsutakse, siis see veel ei tähenda, et ta pole pähkliaju. Pähkliaju äratundmiseks on vaja teda vaadelda ja tema väljaütlemisi kuulata. Pähklike üldjuhul arvab, et ta juhib tähtsaid asju, nagu riik näiteks. Aga tegelikult ei saa ta mitte alati tegelikkusest ega seostest aru. Ta arvab, et tegelikkus on see väike partei-mull, milles ta elutseb. Ta arvab, et kui mullis on hea soe, siis on kõik hästi ja korras ja isegi pähklikese kontrolli all. Kui excel näitab, et maksud laekuvad, siis usub pähkel, et elu läheb veel paremaks ja teda kutsutakse edaspidi pähkli asemel jälle näiteks ministriks.
Aga pähkleid on eri sorte, nagu muidki vilju ja juurikaid. On sinised ja punased, on rohelised ja kollased pähklid. Ja siis on veel muid vähem esinevaid sorte. Ning pähkliaju ei saa hästi aru, miks ta teist värvi mammuga peab samas karbis olema. Vähemalt võiks neid värve aeg-ajalt vahetada ja segada. Siis tunneb tavaline kohalik pähkel end M&M-ina. Pähklit on muide hea õlle kõrvale krõbistada, millegipärast punased pähklid kardavad seda kõige rohkem. Just sellised tahavad pidevalt õllehinda tõsta, et siis ehk katkinärimisest pääseda. Aga sama hirmuga on silmitsi näiteks ka rohelised ja isegi sinised pähklid.
Huvitav, et alguses on kõik inimesed enam-vähem sama suure ajuga. Ja vastavalt aju kujule ja toimimisele hakkavad ühed teadlasteks, teised äri tegema, kolmandad kasulikku tööd tegema ja kõigil neil jääb aju üldiselt endiseks. Aga mingi seltskond, kes kõiki teisi valitseda tahab, omandab järsku aju moondumise pähkliks. Iseenesest peaks teadlased seda uurima, aga neile tunduvad vastavad katsejänesed igavatena. Kaua sa ikka mingit pähklit jõllitad. Ma kahtlustan, et pähklistumise puhul on tegemist isegi nakkusega, aga õhu kaudu see vist ei levi ja televiisori kaudu ka (viimane oleks vist pähkli unelm).
Pähkel näiteks arvab, et maksud tulevad siis kui maksu tõsta ja ei saa aru, et maksud on tegelikult inimestele kuuluv raha. Ta arvab ka, et inimene on loodud selleks, et riigile maksu maksta. Ta arvab, et eelarves olev raha on tegelikult ka olemas. Ta usub, et kui ta valetab, siis keegi ei saa sellest aru. Ta usub, et riigi piiride taga ei ole midagi ja kõik teised riigid on halvemad. Ja sinna ei taha üksi eestlane minna. Ta usub, et kui ta Brüsselile meele järgi ei ole, siis hakkab paha. Ta mõistab, et inimesi, kes hätta satuvad tuleb aidata, aga enne tuleb nad hätta ajada.
Korralik pähkel pole kunagi erasektoris töötanud ja kuna ta on pähkel, siis teda keegi sinna ei taha ka. Tal on kallis ja uhke euroopa auto, see aitab näidata pähklit ploomina. Ja ei aja Brüsselit kurjaks. Pähkel rahvuspuuks!
PS. Pähklite elust saab pikemalt lugeda kõigist kvaliteet ajalehtedest ja näha neid igaõhtustes uudistesaadetes. Samas National Geographic ja Animal Planet neid eriti ei näita.
