Seekord kirjutan siia hoopis reisikirja. Nimelt olen lähetuses maailma suurlinnas Jakartas, ehk siis Indoneesia pealinnas. Tulin külastama Expot ja ärikontakte otsima. Aga ma räägin teile hoopis teistsuguseid muljeid. Jakartas on arvatavasti 20 miljonit inimest, sooja on pea alati üle 30 kraadi ja ummikud on pidevad. Ka ei leidnud ma ühtegi mõnusat kohvikutänavat kus istuda ja õhtust süüa. Pilvelõhkujaid on samas palju ja ehitatakse järjest juurde, kaubanduskeskused on modernsed ja seal siis rahvas kohvikus istubki. Seega tänaval pole midagi teha, linna nautida ei õnnestu, aga ometi on kuskil vähemalt midagi erilist (millest räägib Lonely Planet) … kui tuleb öö. Ööklubidesse liiguvad ilusad inimesed, kes järgivad korrektset dresscode-i, ehk meestel kingad, pikad püksid ja kraega särk ning naistel … kontsad! Pimeduses, jahutatud klubides pidutsetakse ja kulutatakse kõvasti. Mu plaan polnud siiski klubides hulkuda ja suurlinn mind enam ei võlunud. Ning nii jõudsin ma laupäeva õhtul Balile ning jalutasin läbi ka mõnest siinsest turiste täis klubist. Ja mind šokeeris see pilt, siin pidutsesid plätades ja maikades väga purjus inimesed “arenenud maailmast”. Võrdluspilt Jakartast tekitas minus küsimuse kas me oleme seal lääne maailmas tänaseks tõesti nii naljakad! Aga need imelikud mõtted olid pühitud kui päike päeval lagipähe paistis ja meri laineid loopis.
On esmaspäeva õhtupoolik, päike loojub kohe merre, väljas on soe ja inimesed istuvad rannas. Osad surfavad lainetes. Ühtegi närvilist nägu siin ei näe. Meil vist nimetatakse seda paradiisiks. Jah, siin on soe, ilus, naeratav ja odav, aga see on tegelikult päris koht, mitte paradiis. Mul tekib paratamatult patriootlik küsimus, miks ma peaksin uude põhjamaasse tagasi minema. Põhjuseks on muidugi lähedased inimesed, aga nemadki saab lennukisse panna ja siia tuua. Seega ma otsin muid põhjuseid. Erakonnad ja valitsus … vist mitte:). Siin võib maa väriseda ja tsunami tulla ja ilge torm ka. Aga meil on tegelikult järjest 6 kuud katasroof väljas, seega vist mitte. Turvalisus on siin olemas. Toit on hea. Ahaa, leidsin põhjuse, internet on meil kiirem! Ainult, siin pole kellelgi kiire. Nüüd reageerivad ilmselt õiguslased ja ütlevad, et siin pole inimõigusi, ahistatakse naisi, ametnik on korrupeerunud. Teate, olgu parem korrupeerunud kui hirmunud juriidik. Saab asjad tehtud ja korras. Maksud on meil hirmus kõrged, siin on palju madalamad. Kulud on ka siin madalamad, seega elu on inimesele igal juhul rohkem väärtust pakkuv. Aga töökohta on raskem saada ja palk väike … no niikuinii oleks mõistlik olla ettevõtja või vabakutseline.
Tegelikult on siin olles väga raske ühiskonnakriitiline olla, sest rahulikus, päikselises idüllis ei teki vajadust viriseda. Meil piiratakse ja keelatakse, siin ollakse ja elatakse. Siinses kultuuris ei sobi endast välja minna, ka autojuhtidel mitte. Sõidetakse seal kus ruumi on, kõik arvestavad kõigiga, lasevad läbi, ei sõimle ega nõua õiguseid. Mupot ei pea kartma. Olenemata kõigist reeglitest on meie liikluskultuur kehvem. Nagu ilmselt ka muu kultuur. Kahjuks ei saa meie ametnik aru, et inimest tuleb mõista, mitte käsutada ja reguleerida. Viimaste tulemuseks on stressis ja kuri kodanik. Osa leiab oma tee lõpuks siiakanti, eemale juriidikute jurast. Eesti rahvastiku vähenemise tõelisi põhjuseid tuleb vist otsida stressi propageerivast kultuurist, mitte madalast palgast või varajasest suremusest… Need, kes leiavad õnnelikuma paiga, lähevad lihtsalt minema.
Muide kahetunnine lend pealinnast Balile maksis 40€, 3* hotell kuurorti peatänaval 20€ öö ja lihtne õhtusöök restoranis 5€. Ühe Tallinna või Pärnu hotelliöö hinnaga saab siin magada, süüa ja lennata 1000 km Balile.
Kokkuvõte – Eestis on parem tööd teha, sest pole nii palav ja internet on parem. Nii et kõik, kelle peamine elu eesmärk on töö, on õiges kohas:)! Ülejäänutele, kellele on esmatähtsad suhted, positiivsed emotsioonid, vabadus ja hea olemine, on maailm avatud.
